Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna õppejõud Kaja Tampere kaitses laupäeval Soomes Jyväskylä ülikoolis doktoritööd suhtekorraldusest üleminekuühiskonnas, teenides esimese eestlasena avalikkussuhete erialal doktorikraadi.

Kasutasite doktoritöö kirjutamiseks oma kogemusi suhtekorraldajana Eesti Telefonis ja Eesti Energias. Mida õpetlikku sest ajast sõelale jäi?

1992. aastal, kui toimus kontsessioonilepingu sõlmimine, töötasin ajakirjanikuna Äripäevas ja kirjutasin asjast päris kurja loo. Mõned aastad hiljem läksin ise Eesti Telefoni pressiesindajaks ning siis sain näha probleemistiku teist poolt.

Selgeks sai see, et kui asutus tahab, et tema maine oleks hea ja et temast hästi arvataks, peavad tema teod olema head ning ta peab oma tegudest, nii headest kui halbadest, ka avalikkusele rääkima.

Eesti Telefoni häda oli selles, et 1990. aastate algul ei oldud veel valmis oma töödest ja tegemistest rahvale rääkima, kuigi asutuse püüdlused olid õilsad.

Mis teie doktoritöö eesti rahvale õpetab?

17. sajandi Inglismaal olid kuningakojas ametimehed, kelle nimetust võiks tõlkida kui kuninga südametunnistuse valvajad.

Nad hoolitsesid selle eest, et kuninga sõnumid rahvani jõuaks, et rahva ja juhtide suhtlemine oleks kooskõlas eetikanormidega jne.

Eesti rahvale peaks olema suhtekorraldajatest niisugust abi, et nn kuningate südametunnistuse valvajad oleks igas asutuses ja firmas ning nad hoolitseks, et suhted organisatsiooni ja eri inimrühmade vahel oleks ausad ja selged.

Teiseks, suhtekorraldajal peaks olema ka pedagoogi roll ühiskonnas. Tsiteerides üht poola kolleegi: «Et oleks keegi, kes annaks kapitalismile inimliku näo.»

Üleminekuühiskond on meie inimestele toonud kaasa palju probleeme ja muret. Samal ajal ei ole asutused osanud seletada, miks käivad asjad nüüd teisiti ja miks üks või teine otsus riigis on just niisugune.

Eesti Telefonis oli näiteks 1990. aastate keskpaiku suur probleem, kui telefoniteenuse eest hakati raha küsima - nõukogude ajal oli ju telefon peaaegu tasuta.

Olukord Eesti Telefoni ja klientide vahel läks isegi nii teravaks, et kliendid korraldasid ET peamaja ees Kreutzwaldi tänaval pikette.

Kes teie meelest praegu enim kvalifitseeritud PR-nõu vajaks, ja millist?

Riigitegelased. Väga puiselt suheldakse avalikkusega ja väga palju on nn iseenese tarkust. Olen tähele pannud, et Lydia Koidula «Sada vakka tangusoola» on endiselt aktuaalne kirjandusteos, kuigi keegi seda vist enam ei loe. Pole trendikas.

PR-alast kompetentsust piiritletakse liialt vaid meediasuhtlusega.

Kui maja metafoori kasutada, siis liialt sageli antakse suhtekorraldusele make-up-funktsioon - et värvid ilusti uksed ja aknad ning teed kauni fassaadi.

Tegelikult on tegemist tsemendiseguga, mida pannakse telliste vahele. Suhtekorraldus on see aine, mis tellised kokku seob ning majale püsivuse ja tugevuse annab.

Äkki toote mõne ekstravagantse PR-näite viimasest ajast, mis teie töösse ei mahtunud, kuid mida võimalusel oleksite tahtnud käsitleda.

Mõni aeg tagasi jooksis meediast läbi juhtum, kus Keila haigla saatus otsustati kusagil teises haiglas ja Keila haigla töötajad said sellest teada internetist ja meedia kaudu - see on üks labasemaid ja eriliselt pikaajalise halva mõjuga olukordi organisatsiooni jaoks.

Suurimad suhtekorraldusvead tekivad just sellest, et alahinnatakse töötajate panust ja positiivseid emotsioone, töötajate soovi olla kursis asutuse eluolu ja tulevikuvisioonidega.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.86