| Seetõttu leiab eakas kunstnik, et on aeg maandada Vabadussamba ümber liiale paisunud emotsioone ning rohkem mõtiskleda selle monumendi sisuliste väärtuste üle. Tema sõnul tuleks mälestusmärk püstitada õigeaegselt. Samal ajal peab ta heaks ka seda, et võidutöö autorid on nõus kohendama ja muutma monumendi vormilist külge. «Mis puutub monumendi kaasaegsusesse, siis praeguses kujundisüsteemis on tavaline kui eset muudetakse kunstiliselt mõjuvaks teda ülemäära suurendades ja valmistades originaalist erinevast materjalist,» leiab Arrak. «Selleks on vaja, et Vabadusrist samba tipus oleks originaalilähedane, ilma maakaardita. Lõhedeta, õigete proportsioonidega ja mõõkahoidva käe ning E-tähega keskel,» kirjutab ta. «Samuti on üleliigne tema pöörlemine, milline on kulukas ja mõnel kellaajal muudab väljanägemise halvaks.» Arrak toob oma arvamusloos välja ka senise kirgliku arutelu käigus erinevates artiklites avaldatud seisukohad, mida ta toetab. Nende seas märgib ta ära arhitektuuriajaloolase Mart Kalmu, arhitekti Hindrek Kesleri, kunstiteadlase Heie Treier ja kultuuriministeeriumi asekantsleri Piret Lindpere, aga samuti Vabadussõja Mälestiste Hoidmise Selts ja Mustametsa Muinsuskaitseklubi hinnangud, mis on varem avaldatud Postimehe külgedel. Samuti soovitab Jüri Arrak kõigil veelkord lugeda Enn Soosaare artiklit «Pange see sammas püsti». «Vabadussõja monumendi püstitamine on just selline sündmus, kus me peame oma puhtisiklikud meeldivused, soovid, kompleksid tagaplaanile jätma ja keskenduma Eesti iseseisvuse ideele, austama neid, kes meile vabaduse tõid ja leinama tuhandeid Vabadussõjas langenuid,» kordab Arrak lõpetuseks teiste sõnadega oma arvamusloo alguses avaldatud mõtet. Toimetas Postimees.ee |
