Mind ei tee rõõmsaks praegu riigikogus toimuv. Loodan, et sellisel kombel enam Eestile presidenti ei valita. Aga ega praegused teravad vastasseisud ei ole tekkinud üleöö, vaid on küpsenud pikema aja vältel. Poliitilised rünnakud minu vastu algasid aasta tagasi skandaalsete särkidega, mida paraku jagati noortele mõne parlamendis esindatud erakonna poolt. Sellised aktsioonid ei ole suutnud mind mõjutada otsuste langetamisel. Kuid probleem on, et nende siiani kestvate rünnakute räigus on tõsiselt mõjutanud meie poliitilist kultuuri tervikuna.Mõni poliitik pani imeks minu avaldust 31. märtsist, kui väljendasin tõsist muret katsete pärast määrata poliitikule hind tema ülemeelitamise eesmärgil. Ma ei saa mingil juhul heaks kiita suhtumist, et sellised juhtumid tuleb kõrvale jätta ja unustada. Paraku on just nõnda tekkinudki olukord, mis on praegu riigikogus näha ja mis – ma olen kindel – ei rõõmusta ühtki tõsist ja missioonitundega poliitikut, valijatest rääkimata. Kui aasta alguses ütlesin, et loodan presidendi valimisele riigikogus, lootsin, et erakonnad leiavad mitu väärikat kandidaati, kes pärast omavahelist konstruktiivset diskussiooni esitatakse lõpliku otsuse tegemiseks riigikogule. Kuid selline olukord, kus hääletussedelil on vaid üks nimi, ei esinda sobivalt neid demokraatlikke ideaale, mille nimel me iseseisvuse taastasime. Leian, et poliitikutel on viimane aeg peeglisse vaadata ja küsida endalt, kas selliseid äärmuseni üles kruvitud pingeid ja madalduvat poliitilist kultuuri on valijad neilt soovinud. Vaid sel juhul saame loota, et peatsed riigikogu valimised suudavad veidigi vähendada senist poliitikute ja rahva vahelist võõrandumist. |
