Sest Viinistu kõrts on just üks tõeliselt ehe kaluriküla kõrts, kus pakutakse kõike seda, mida meri annab ja külarahvas kasvatab. Pisikese kõrtsi menüü on lühike ja konkreetne – paar eelrooga, üks supp ja mõni magustoit, rikkalikum on praadide valik. Ühe külakõrtsi puhul polegi oluline see, kui pikk on menüü, vaid kuidas pakutav maitseb ning Viinistu kõrtsi toidud on tõeliselt maitsvad. Kohe alguses tuleb ära öelda, et kokk maitseainetega ei liialda. Esmalt toodi lauale õlleamps – kergelt pipraga maitsestatud värsked lõhetükid koos sidruniga, mis oli kõigi sööjate vaieldamatu lemmik. Õlleampsu varju jäi ka muidu igati korralik soe seenevõileib. Kui paljudes Eesti söögikohtades kasutatakse seeneroogades maitsetuid šampinjone, siis Viinistu kõrtsi kokk saab süüa teha oma küla austerservikutest. Aga austerservikul on erinevalt šampinjonidest ka ehe seene maitse. Nii lõhepraad kui karbonaad olid väga suured, lisaks veel ohtralt erinevat salatit, kartulid ja kaste. Lühidalt öeldes meesterahvale igati korralik kõhutäis või väga näljasele naisele paras ports. Lestapraad koosnes kolmest paneeritud lestast, kuigi tellides unustas paadunud maismaa inimene ära lihtsa tõsiasja, et juulikuine lest on suviselt sale. Aga kõhnad lestad maitsesid samuti hästi, nagu ka mahlakas karbonaad. Lõhepraad oleks ilmselt olnud veelgi maitsvam, kui seda poleks katnud paks riivsaia kiht, mis lõhe maitset varjutama kippus. Üks ettepanek on sööjatel Viinistu kõrtsi rahvale küll – palun vahetage kartulite kasvatajat või hoidke kartuleid paremas kohas. Nii vesiseid ja maitsetuid kartuleid pole ammu saanud. Kuigi jah, juuli lõpus võiks tegelikult ka tavaline külakõrts pakkuda värsket kartulit ja värsketest köögiviljadest salatit. Sest see aeg, mil Eestis kasvatatud värsket köögivilja süüa saab, on ju nii lühike. Omaette vaatamisväärsus on kõrtsi külalisteraamat. Ilmselt on vähestes söögikohtades nii ohtrate joonistustega kaunistatud külalisteraamatud. Üks pisiasi veel. Viinistu kõrtsis saab süüa siis, kui uksel olev silt teatab – avatud. Täpsem lahtiolekuaeg jääb juhukülastaja jaoks saladuseks. Aga kui uskuda kõrtsmiku juttu, siis on pakutav lest just tema püütud. Nii et vahepeal võib kõrts tõesti kinni olla, sest millalgi peab ju ka merele jõudma. Kuigi nii muheda jutuga mees võib linnainimesele ka lihtsalt hambasse puhuda. Sellegipoolest jääb kõrtsist lahkudes tunne, et sõid just seda, mida Viinistu kandi meri annab ja ümbruskonna põldudel kasvab. |
