| |
|
 |
Ain Lutsepa mängitud Puck on roll, mida peab oma silmaga nägema.
Foto: Oliver Matkur |
|
Järveteater rabab mastaapsusega
(1)
29.07.2005 00:01
Andres Keil, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 «Suveöö unenägu» on vana Williami enimmängitud näitemänge. Ühtpidi mõistetav: naljakas-romantiline armastuslugu võlumaailma serva peal – see on just see, mida inimhing vähemasti viimased neli sajandit on argiaskeldustest välja astumiseks vajanud.
Teisalt – võrreldes Shakespeare’i tuntuimate tragöödiatega, «Hamleti» ja «Macbethiga», on komöödia ülikeerulise struktuuriga. Introduktsioon on pikk ja lohisev, samas loo mõistmiseks ülioluline. Näidendi algus ilma oluliste tekstimuutuste või kärbeteta publikuni tuua, nii, et kõik selge oleks, on tõsine väljakutse. Lavastajale ja näitlejatele muidugi, aga – kuigi see võib esmapilgul üllatavana kõlada – ka kostüümikunstnikule. Sest tänapäeva publiku vastuvõtt on suuresti visuaalne. Erinevalt Vana-Kreekast või Londoni The Globe’i aegadest on meid ümber õpetatud – nägema, mitte kuulma. Väga segane algus Et mõista lugu, peab olema intro selge kui seebivesi ja Hermia-Helena-Demetriuse-Lysanderi nelinurk visuaalselt-märgiliselt väga paika joonistatud. Sestap alustuseks laidan. Demetrius ja Lysander ühevärvilistes ülikondades Leigo vana järve hiigelsuurel mängumaal teineteisest ei eristu. Lisaks ei saa suur osa publikumist alguses teada, kumb kumb on ja kellega paari käib. Lihtsalt ei näe. Siin on lavastaja Tõnu Lensment niigi keerulise intro enda jaoks veel keerulisemaks teinud, lavastades loo alguse publiku selja taha. Nõlva esimeses pooles istujatele jääb ka kaela kõveraks väänates esimene paarkümmend minutit kuuldemänguks. Kärsitumad kaotavad kannatuse, kannatlikumad jäävad loo lõpuni pooleldi õhku rippuma. Hea ambitsioon Aga nüüd heast. Mastaapsus ja ambitsioonikus on tüki märksõnad. Üle järve sõidavad liikuvate lavadena parved, üle järve lendab näitleja. Etenduse eel, vahel ja järel laulavad ja tõmbavad pea igas põõsas kortsu memmed ja taadid, kuskil esinevad koolitantsijad ja nii edasi Pealekauba on lisaks lavastajaharidusele ka sisekujundajaks diplomeeritud Lensment «tunnustatud meeleolu- ja õhkkonnameister». Olgu traditsioonilises teatrisaalis, Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseumis Toomel või nüüd Leigo hektarisuurusel «laval». Ning osav publiku tähelepanu juhtija – ka paari-kolmesaja meetri kaugusel tikutopsidena kätte paistvate näitlejate tegevus on jälgitav. Seda enam paneb imestama, kuis lavastaja algusega ämbrisse sai astuda. Lutseppa peab nägema Näitlejateni jõudes – ansambel on võimas. Ning Ain Lutsepa Pucki peab ise nägema. Kokkuvõtlikult: idee on «viis pluss», mis vabandab nii mõndagi ja annab võimaluse järgmisel korral sammu edasi astuda. Aga ka esimest pääsukest soovitan vaadata. Ja binokli kaasa võtta. Uuslavastus William Shakespeare «Suveöö unenägu» Lavastajad: Tõnu Lensment ja Taago Tubin Osades: Ain Lutsepp, Jaan Rekkor, Guido Kangur, Laine Mägi, Viire Valdma, Võru Teatriateljee näitlejad, Varstu kooliteater jt Kunstnik: Liina Tepand Esietendus 27. juunil Leigo vanal järvel
|
