Harald tühjendas pitsi ning jäi jõllitama rohelisi klaasikilde laual – pojapoja kingitusi. Ta tundis, et vajab uut pitsi. Ning samas tundis ta ennast kuidagi eriti melodramaatilisena. Vaiksed vandesõnad tõusid lae poole nagu õhust kergemad udusuled. Ta istus ning avas teleka. Pani tööle videomaki. Ekraanile ilmus kujutis stuudiost, kus istusid kaks inimest. Nende ees ilmetu laud kahe kohvi- või teetassiga, laua ümber hõbepaberisse mässitud koonused. Vot oli aeg; see oli, nagu nad ütlevad, ikka disain, muigas Harald mõttes. Üks stuudios istuvatest meestest surus oma pilgu kaamerasse ja rääkis madalal, peaaegu ähvardaval häälel: «Meil pole mõtet probleemide ees silmi sulgeda. Vaid nii ja ainult nii saame me muuta nõukogude inimesi – ja nõukogude kodumaad; ma rõhutan, nõukogude kodumaad! – paremaks. Reformid peavad algama igast kodanikust. Me ehitame ühiskonda, mida pole nähtud kusagil mujal maailmas; mis on eeskujuks meie seltsimeestele Aasias, Euroopas ja Aafrikas, meie kolleegidele Ameerikas. Minu arvates pole midagi halba selles, kui me tunnistame, et meie seas leidub inimesi, kelle jaoks on kommunismi ehitamine raske. Kes tagavad selle, – » – siinkohal mees köhatas, teda vist ehmatas sõna «tagama», kuid samas mõistis ta, et ennast parandama rutata pole samuti mõtet – «et meil… on probleeme. Aga meil kõigil tuleb tunnistada tagasilööke. Meil kõigil tuleb vaadata ausalt näkku isikukultusega ja stagnatsiooniga kaasas käinud nähtustele. Seetõttu ootame stuudiosse inimesi, kes julgeksid tunnistada üles oma eksimusi. Meil pole midagi karta. Me saame vaid paremaks muutuda.» Nagu mõned inimesed siiani mäletavad, jäi stuudio tühjaks. Tund aega näidati tühja tooli, ümbritsetud kahest hõbepaberisse mässitud koonusest justkui tunnimeestest, saatjaks Prokofjev. Ning seesama madala, peaaegu ähvardava häälega mees ütles saate lõpetuseks: «Mõned seltsimehed võivad nüüd ekslikult järeldada, et kardeti tulla ja tunnistada oma väärtegusid; ei juletud rääkida näiteks riigivara riisumisest, et kes see julgekski sellist asja avalikult tunnistada. Kuid on ka teine võimalus meie saadet interpreteerida või mõista. Ja see on see, et kellelgi polegi midagi südamel, meie südametunnistused on puhtad, meie läheme edasi isegi siis, kui on tulnud ette mõningaid vigu.» Harald vajutas nuppu ja pigistas rusika nii kõvasti kinni, et sõrmenukid läksid valgeks nagu puhtaks lakutud kont – nagu tahakski Haraldi kondid läbi naha tungida. Keegi oli saatnud selle videokasseti Haraldi aadressile. Tema nimi seisis kirjaümbrikul, trükitähtedega, kasutatud oli musta markerit. Telekapuldi peal ukerdas sipelgas. Kes kurat sellist asja tegi, mõtles Harald. Kes kurat tahab mind häirida, kellel olen mina – MINA! – nii hinge peal? Mina – kes ma olen? Haraldil tulid peaaegu pisarad silma. Mina jäin ju hammasrataste vahele, mina ei istu praegu soojal kohal ega eputa mõnes portreesaates! Ta otsustas minna «Liivaranda», süüa mõned pannkoogid. Harald teadis, et Vellole ei meeldi tõsiasi, et ta nõnda palju Leidaga suhtleb: seegi teadmine ei muutnud ta tuju märkimisväärselt paremaks. Leida kandis auravad pannkoogid Haraldi ette lauale ning mehe tusk andis vaikselt järele. «Liivaranna» ümber tundus heljuvat pidev pannkoogilõhn – isegi kui keegi pannkooke parajasti ei valmistanudki. Nad kõik lihtsalt tundsid seda, viimane kui üks külaelanik. Leidal polnud aega vestelda, «Liivaranna» oli täis saksa turiste ning just oli üks kaheksakümne viie aastane naine välistrepil vääratanud; kepid ta mõlemast käest lendasid kaugele võpsikusse, üks lääne, teine ida suunas, ning vana naine, keda palavus oli juba päeval kohutavalt vaevanud ning kes seetõttu nõrkust tundis, kukkus veriseks oma vasaku jala sääre, vasaku küünarnuki ning vasaku põse. Hullud, mõtles Harald, kõik kohad on neid hulle täis. Turistid on maailma jubedaim rahvus. Lae all nurgas mängis televiisor. Harald teritas pilku. Tusk hoovas tagasi nagu kuumalaine. See on ju Kalle endine, kes seal telekas eputab. Ingara. Mida kuradit ta seal jälle lobiseb. Harald vangutas pead, kõrvaltoast kostis erutatud saksakeelset juttu. Järgmises osas seatakse lugeja vastamisi naisega, kellest me õieti eriti midagi teada ei saagi. Räägitakse hoopis tema sõbrannast, kelle mees on igati sümptomaatiline, mõnegi jaoks kindlasti ka sümpaatne kaasaegne olevus. Too mees, muide, ei jää selles loos statisti rolli. |
