Hiljuti käisid Taavi Veskimägi ja Tõnis Lukas välja hariduskapitali idee. See sarnaneks pensionisambaga, mis moodustub lapsevanema ja riigi sissemaksetest ning mis sarnaselt pensionifondidega pandaks intresse teenima. Kui paigutada alates lapse lasteaeda minekust hariduskapitali iga kuu 400 krooni ning riik lisab sellele 200 krooni, koguneb sellest ülikooli astumise ajaks 120 000. Põhimõtteliselt ei ole ju vale luua lastevanematele võimalusi laste tuleviku tarvis raha koguda. Ainult et poliitikutelt, kellest üks pealegi eksrahandusminister, oleks oodanud ka arvestust, kui paljudes eesti peredes ikkagi jääks kuus 400 krooni lapse kohta raha igapäevakulutustest üle. Kindlasti pole see enamus.Ehkki vaesus on viimastel aastatel Eestis oluliselt taandunud, on meil siiski ligikaudu 75 000 inimest, kelle sissetulek on allpool vaesuspiiri, st sissetulek pereliikme kohta jääb alla 1600 krooni kuus. Vaesed lapsed Uuringud näitavad samuti, et vaesed on pigem lastega kui ilma lasteta pered ning eriti suurte raskustega maadlevad paljulapselised pered ja üksikvanemad. Statistikat ja uuringuid selle väite kinnituseks leidub Eestis piisavalt. Ja kui nii, siis suurendab hariduskapital veelgi hariduslikku kihistumist. Kui pigistada pere eelarvest siiski iga kuu 400 (olenevalt laste arvust 800, 1200 jne) krooni hariduskapitali tarvis, jääb selle võrra raha laste kasvatamiseks nüüd ja praegu vähemaks. Ja ehkki 120 000 krooni võib ju näida kopsaka summana, ei jätku sellest tegelikult juba praegu kogu stuudiumi õppemaksu tasumiseks. Aga muud kulud? Paljulapselised ja üksikvanemad, eriti riskipiirkondades, püüavad pere elatamiseks kasvatada ise põllusaadusi, kududa müügiks kindaid ja sokke jne. Kustkohast veel hariduskapitali raha tuleb? Palju räägitakse sellest, et rahvana kestmajäämine on riigi peaeesmärk. Õige. Kuid paraku mõistetakse seda tihti kitsalt – sündimuse tõstmise kontekstis. Siit ka võistlus – kes tuleb esimesena välja ideega vanemahüvitist pikendada või suurendada, on justkui võitja. Rahvana püsimajäämine on siiski laiem teema, sest inimeste olemasolu iseenesest ei taga ju ometi arengut riigile ega jõukust üksikisikule. Oluline on, milliseks inimesed kasvavad, millise hariduse, millised põhimõtted ja väärtushinnangud omandavad, kuidas riiki suhtuvad jms. Laste toit ja huvid Ehkki allpool vaesuspiiri elavate laste osakaal on 1990. aastate teisest poolest pidevalt vähenenud (10 aastat tagasi elas allpool vaesuspiiri 47 protsenti lastest, praegu umbes neljandik), on suurel hulgal peredel raske tagada lastele normaalsed arengutingimused. Last arendavast keskkonnast – näiteks teatri- ja kinokülastustest, tasulistest huviringidest jms – ei ole mõtet isegi rääkida. Võib olla üsna kindel, et ka laste haridusküsimused, à la hariduskapital või mitte, kahvatuvad toimetulekuraskuste ees. Kui riik tahab, et lastest ja noortest kasvaksid ühiskonna täisväärtuslikud (arukad, eesmärke püstitavad ja selles suunas tegutsevad) liikmed, st ühiskonna arengut toetavad, mitte talle veskikividena kaela jäävad inimesed, tuleb riigil ka selles suunas tegutseda. Näiteks makstes kinni iga lapse osalemise vähemalt ühes huviringis, kusjuures valiku teeks laps (või väiksema lapse puhul lapsevanem). Usun, et siis oleks paljudel lastel vähem aega tänavatel luusida ning tegevusetusest ei tuleks pähe rumalaid ideid. Oluline on just riigi roll, sest seda, mida saab võimaldada näiteks Tallinn, ei suuda tagada mõni väikevald, ükskõik kui väga ta ka ei sooviks. See ei ole muidugi etteheiteks Tallinnale, pigem tegevusjuhiseks riigile. Olen vestelnud paljude maaperedega, kel tuleb saata oma lapsed kodunt kaugele õppima. Üheks suuremaks mureks on, kuidas tasuda ühiselamukoha eest. Toidu võib ka kodunt kaasa võtta, aga magamisaseme eest tuleb maksta täishinda. Kutseõppeasutustes, eriti neis, kus valmistatakse ette majandusele olulisi oskustöölisi, võiks ühiselamukohtade eest tasuda riik. Ka lõunasöök võiks kutsekoolides jääda riigi kanda. Üks samm on juba astutud – 1. septembrist katab riik osaliselt kutsekeskhariduse õppekava alusel õppivate õpilaste lõunasöögi kulud. Lapsed ja sotsiaalprobleemid Kuulen juba nende vastuväiteid, kes mõni aeg tagasi tasuta koolilõuna vastu sõna võtsid. Et kool pole sotsiaalasutus, see on vanemate, mitte riigi mure jms. Küsin vastu: kas riigi mure algab siis, kui need materiaalsete olude tõttu hariduseta jäänud noored töötuna ja seetõttu lootuse kaotanuna probleemiks muutuvad? Kutseharidust omandada pole meil eriti mainekas. Küllap mõtlevad paljud pered, milleks panna laps kutsekooli, kui sama arvu õpiaastatega ja samade kulutustega saaks ta kõrgkoolidiplomi. Küllap neil on õigus niimoodi mõtelda. Riigis on aga esmajoones puudus headest oskustöölistest, mõistlik oleks nende koolitamist igati soodustada. Paljud pered maadlevad toimetulekuraskustega ja saades riigilt toetust õpiajal elamiskulude kandmiseks, oleks neil vähemalt üks haridusega seonduv mure murtud. Ehk leevendaks see ka väljalangevust põhikoolist – muret, mis ühiskonda juba pikka aega painab.
> Loe edasi |
