Nagu Villu Reiljan varakevadel lubas, nii lahendas Rahvaliit presidendiküsimuse oma XIII kongressil enne jaani ja valis ühehäälselt kandidaadiks parima ehk Arnold Rüütli. Kui Rahvaliit kümmekond päeva varem istuva presidendi poole ametlikult pöördus, oli viimane talle iseloomulikult üllatunud siiski. Aga vastu ta ei puigelnud, tuli ning pidas kongressile kõne ja tänas võitluskaaslasi. Niisiis kandideerib president presidendiks, aga mitte – nagu põhiseadus ette näeb – riigikogus, vaid valimiskogus. Seejuures on presidendi kandideerimise eelduseks, et riigikogu (pange tähele!) ei suuda oma põhiseaduslikku ülesannet täita. «Alles siis olen nõus teie usaldust õigustama ja kandideerima,» teatas Arnold Rüütel kongressile. Ja Villu Reiljan täpsustas: «Rahvaliit ei võta osa presidendisõust (?!) riigikogus, kus kandidaatide mehaaniline (?!) hääletamine jätab mageda mulje.» SRÜ või EL Säärased teadaanded riigipealt, kes soovib jätkata, ja riigi «suurima liikmeskonnaga erakonna» esimehelt pannuks mujal käärima põhiseadusliku kriisi. Aga mitte Eestis. Reiljan ja Rüütel kinnitavad ühest suust, et «teiste kandidaatide suhtes oleks ebakorrektne», kui Arnold Rüütel osaleks enne «sõud riigikogus» nendega koos avalikel mõttevahetustel, arutlustel, vaidlustel. Muide, ka Putin, Lukašenka, Nazarbajev ei alandanud ennast enne tagasivalimist vastaskandidaatidega disputeerima, vaid jätkasid presidenditööd. Põhjus seesama, miks Rüütel loobub Reiljani selgitusel kampaaniast. Riigipea «tegevuses ei ole mingeid senitundmatuid seiku, mida avalikkus ei tea.» Seda muidugi. Ainult et Rahvaliit näikse unustanud, et Eesti kuulub Euroopa Liitu, mitte SRÜsse. Viisteist aastat oleme üritanud ehitada riiki ja korrastada ühiskonda põhimõtete ja väärtuste alusel, millele rakendub läänelik demokraatia. Ma ei hakka taas arutama, miks reeglistik, mille järgi valitakse Eestis president, kukkus välja nii kiiga-kääga. Või miks seda vildakat seadust ei ole poliitikute korduvatest lubadustest hoolimata parandatud. Püsiv seadus Tahan juhtida tähelepanu muule, nimelt Lääne demokraatia ühele väga olulisele iseärasusele (võrreldes autoritaarsete riikidega). Kui mõni seadus aia taha läheb, katsutakse see võimalikult kiiresti ümber teha. Kui parandamine ajutiselt luhtub, jätavad vastutustundlikud erakonnad kõige vastuolulisemad sätted kasutamata. Jah, Eestis kehtiva seaduse järgi on võimalik, et riigipeaks pürgiv isik – olgu ta teise ametiaja taotleja või uusüritaja – teeb lõpliku otsuse teatavaks päev või paar enne hääletuse algust. Nagu on võimalik seegi, et lehmakauplemise tulemusel sündinud poliitilise sobingu olemasolul – «hääled koos» – saab järgmiseks presidendiks mees või naine, kes ei ole ühelgi kandidaate vaagival valimiseelsel üritusel osalenud. Ja teine määrav seik. Eestis ei valita riigipead lihtsa ning arusaadava skeemi järgi. Nagu näiteks Itaalias, kus võidab kandidaat, keda toetab kahe parlamendikoja koosseisude lihthäälte enamus. Või Saksamaal, kus otsuse langetab valimiskogu, mis esindab tasakaalustatult poliitilisi jõude, föderaalsubjekte ja põhiseaduslikke institutsioone. Kuigi protseduur, mille tulemusena oleme saanud ja saame tänavu presidendi, on juriidiliselt korrektne, on see häirivalt keeruline ja kubiseb küsitavustest. Seetõttu on avalikkusel kõrgendatud huvi isikute vastu. Mis on ühe või teise kandideerija seisukoht selles ja tolles päevapoliitilises küsimuses, missugusena nad näevad oma riigi tulevikku, kuidas kavatsevad kaasa aidata, et visioonid realiseeruksid. Ja loomulikult tahame teada, mismoodi tuleb meie riigi võimalik pea toime avalikult (näiteks otsestuudios) omasugustega väideldes või meediaesindajate ründavatele küsimustele vastuseid andes. Missuguseid argumente kasutab ta Eesti promomisel eravestlustes teiste maade kolleegidega? Kas ta on valmis ja võimeline kaitsma Eestit välisajakirjanike risttules? Oma arvamus Arnold Rüütlit tunneme ettevalmistatud kõnede mahalugejana. Vaid harvad korrad on ta ilma paberita kaamerate ees esinenud, millele on pahatihti järgnenud presidendi nõuniku või presidendipartei esimehe selgitus, mida president tegelikult arvas. Tõepoolest, mida Arnold Rüütel tegelikult arvab? Kas või nii lihtne küsimus. Mida ta arvab sellest omanimelisest kummalisest raamatust, mida on presidendikantselei kokku ostnud pool tuhat eksemplari, et neid – järgmisel kolmel kuul? järgmisel viiel aastal? – jagada, jagada, jagada? Vana kooli mees Madis Salum on, nagu muiste kombeks, sikud lammastest lahutanud ja Eestit nöökivate suurriikide plaanid paljastanud. Kas president nõustub selles raamatus väljendatud hinnanguga Lennart Meri ning Mart Laari kohta? Kas ta näeb Eesti suhteid Lääne liitlastega niisama moonutatult kui ta panegüürik? Me teame, millest kõnelevad presidendi kõned. Demokraatlikus riigis on poodium riigipea üks suhtlemisviise oma rahvaga. Aga lisaks sellele, millest riigipea soovib rääkida, peab ta olema valmis avalikkusega arutama mis tahes teisi teemasid. Küsimusi presidendile on väga palju. Paraku on üks seltskond otsustanud, et meie ei pea presidendi enda käest saama vahendamata vastuseid. |
