Jüri Pino: reklaam riigitelevisiooni, raha ja kunsti nimel

29.05.2008 00:01
Jüri Pino, literaat

Jüri Pino

Kõik vihkavad reklaami. Jumala tõsi. Täpsemalt telepurgis. Just on selgumas, mis õieti on toimumas Silvio ja Georgiana vahel, kui sisse sõidab imala näoga keskeurooplane ja teatab, et just tema pesupulber või libesti on maailma parim praht.

Lehte või ajakirja saad vähemalt edasi lehitseda, plakatist mööda vaadata. Raadio on enamasti niikuinii tapeet.

Kõik reklaamiõpikudki sisaldavad sedasama lauset «kõik vihkavad reklaami». Kui see pole lausa esimene lause, nagu paljudel juhtudel, siis kolmas, viies ikka. Või kui mitte eessõnas, siis hiljemalt esimeses peatükis kindlasti.

Samas venivad reklaamiplokid telepurkides aina pikemaks ja pikemaks. Jõuab mitte ainult kemmergus ära käia, jõuab käsigi pesta, oh, suitsu teha, näe, võileivagi, pagan – ikka veel räägivad kiirlaenust. Isegi tolle jõuab võtta enne, kui film edasi läheb.

Taevas õnnistagu kunagist otsust keelata reklaam vähemalt riigitelevisioonis. Olgugi vahel mõni väärtfilm suhteliselt jalad ristis tulnud lõpuni vaadata.

Samas, ega need väärtfilmid alati väga väärt ole ja muidu kah võib rahvusringhäälingule mõndagi ette heita. Igavust.

Kummalist saatekava, kus parimale ajale topitakse tuimi rääkivaid päid ja head asjad jäetakse ajaks, kui kõik on tööl. Mis parata, ohkab rahvusringhääling, ei saa paremat programmi teha, raha pole. Kohe üldse pole. Et too või reklaam tagasi, seega raha juurde, keegi küll öelda ei julge.

Ju õigesti. Kui palju reklaam ja selle andjad riigitelevisiooni kallutatumaks muudaks, pole päris kindel. Mingi eripära kaoks küll ära. Ning tekiks taas küsimus, et miks peaks neile maksudest raha andma, kui igasugused allahindluse teadaanded niigi pappi toovad.

Kõigile silmaga näha. Osta, osta, imik, imik, hea ost, hõiskab mingi tšehh või poolakas äkki Eesti Televisiooni ekraanilt higipeitjaga vehkides. Kole ju.

Sellised need reklaamid suures osas ju on. Ime siis, et «kõik vihkavad reklaami». Ja käimas on tasane virr teemal, kui ebavaimukad, tuimad, ajast mahajäänud, laisad ja mitteinnovatiivsed on need tüübid, kes seda siin maal teevad. Nood aga ei vaevugi ennast enam õigustama, pigem raputavad endale ise tuhka pähe ja viitavad Eesti väiksusele.

Teate, ega need tüübid olegi süüdi, et filme katkestav kraam niisugune kehva on. Rõhuv osa sellest pole Eestis tehtud, vaid kuskilt piirkonna peakorterist saadetud kraami tõlge.

Heal juhul saadetakse tekst filmist eraldi, halvemal juhul võib minna nii, nagu mul korra: saadeti flaamikeelne film, eeldati sellelt teksti mahakirjutamist, tõlkimist ja siis veel inglise keelde kah tõlkimist, et piirkonna peakontoris kah aru saadaks, millest jutt.

Ise natuke reklaame kirjutanud – õudselt palju on seda tõlkimist. Loovet tuleb ette oluliselt harvem. Päris püha on majas, kui ongi kunde eestlane ja ei tahagi tõlget, vaid originaalset asja. Selle peale on põhjust avada sümboolne šampus keset päeva, alkoholivaba, mõistagi.

Omadele on selgelt mõnusam asju teha ja – no pole see Eesti asjale Eestis tehtud reklaam nii kehv midagi. Jummala toredaid asju viskab ju sisse. Muidugi, alati võiks rohkem seda head olla.

Mis ongi koht, kus – järjekordselt – võiks riik, täpsemalt rahvusringhääling, appi tulla. Tegelikult on ka ETVs reklaam sees, kui tähele panna.

Tarvitseb vaid olümpiat toetada ja jookseb, ole või muidu kirutud kasiino. Teadagi, sport on püha. Aga. Miks ainult nii? Rahvusringhääling võiks ju, sentigi kulutamata, hoopis teenides, aidata ka Eesti reklaami arengule kaasa. Seda näidates.

Et mitte segada väärtfilme ja ühiskondlik-poliitilisi saateid, siis nii nagu muiste, kui oligi saatekavas «Reklaam» ja näidati viis minutit erinevaid filme, millest paljud on minuvanustel siiani meeles – Harry Egipt on ikka võimas mees.

Olgu ent siis ainult Eestis tehtud reklaamid. Saatekavas kirjas, viis minutit plokk. Ja, kui tarvis, läbinud mingi kunstinõukogu, mis päris roppust ikka läbi ei laseks.

Annaks ka reklaamitegijatele hea argumendi välismaalase esindajaga õiendades: saad aru, tüüp, kui me teeme selle filmi siin, siis näitab seda meie BBC, nii-öelda, saad aru? Võib-olla mõjuks... ja papp tuleks meitele. Ning oleks, mille nimel pingutada, selline vahekuldmuna – tegime nii hea asja, et läheb rahvusringhäälingusse!

Pealegi, ehkki «kõik vihkavad reklaami», on saated nagu «Maailma parimad reklaamid» täitsa vaadatavad asjad. Võiks ju lausa saatekavagi olla, millised reklaamid millises plokis tulevad. Et heade asjade nägemiseks ei oleks kodanik sunnitud igavat löömafilmi vahtima.
(vt ka Mihkel Mutt «Kõrtsikammija» peatükk «Endine kinnine koht», copywriter Lullu monoloogi).