Samas on autorilaul loomult ikka pigem kammerlik, passides näiteks Sõmerpalu mõisa saali märksa õdusamalt kui Vanemuise kontserdimajja. Minifestival «Mailaul 2004» suutis küll sealgi erilise õhkkonna tekitada, kuid konferansjee Jaak Johanson tundis ilmset kohmetust ja seda jagas nii mõnigi esineja: Kait Tamra andis lausa otse mõista, et omas kambris kodumäe otsas on need laulud loomulikumad.

Kummati vajab «Mailaul» jätkamist: rohkem kohti, rohkem esinejaid, ennekõike rohkem neid, kellest laiem avalikkus veel ei tea. Tänavuselgi kontserdil tõusid fookusesse pigem nooremad tegijad; tuntud artistid piirdusid enamasti ka tuntud lugudega, andes nõnda kontserdile küll hingestatud, kuid ka suuresti sümboolse brändi.

Võib ju siiski kahtlustada, et ilma nii mõnegi suurnimeta tulnuks publikutki napimalt – ehkki ka reklaamikampaania võiks edaspidi julgem olla. Sedapuhku üsna paljud lihtsalt ei teadnud, ehkki tahtnuksid.

Kodukandi hõllandused

Jaak Johanson viitas alustuseks Mikko Lagerspetzi ideele, et sotsiaalteadlased võiksid autorilauljatele hakata valusaid teemasid ette söötma. Vaevalt küll oleks mõtet allutada siiras eneseväljendus sotsiaalsele konjunktuurile, ent teisalt jäi tõesti ehk liialtki domineerima sisemuse säilitamine, leebe ja unistav eneseotsing.

Ehkki kõige sagedasemaks viisistatud autoriks osutus külalüürik Ernst Enno, ei kasvanud ühestki palast kohapeal säärast «alternatiivset Eesti hümni», millisena Jaak Johanson mäletas ühe kunagise teatrietenduse lõpus spontaanseks ühislaulmiseks kasvanud Enno-viisistust «Ma kõnnin ja kõnnin ».

Suurema spontaanse vaimustuspuhangu kutsus esile vaid teistest üldse riuklikumate palade ja staarilikuma šõuga eristunud Aapo Ilves, susates kontserdi ühes satiirilisemas palas Eurovisiooni pihta. Loomulikult me kõik saalis ootasime seda, aga samas teeb meele veidi nukraks, et autorilaulude kriitilisem pool sedapuhku eriti millessegi vähem tühisesse ei lõiganud

Paari ühiskondliku teravusega tuli vaherepliikides lagedale ka Tarmo Urb: poliitikud olla «meie koolivennad, kellele kunagi jäi jalaga tagumikku andmata» ja «eks need oinad ka surevad». Ei jätnud ta neid tõdemusi ka optimistlikuma vastukaaluta, kuid õhtu tonaalsus kujuneski pigem melanhoolseks. Ka Tõnis Mägi ning Anne Maasik ja Heikki-Rein Veromann laulsid ennekõike rännakuist ja eneseotsinguist, jagades lausa eri tõlgendustes üht ja sama tekstigi (Ernst Enno «Öövalge on õnn»).

Sai kaittamralikult õrn kodukandi hõllandus ka Riho Sibula ja Jaak Tuksami rütmibluusika muigvel frustratsiooniga alanud esinemisest; olid igatsevad ja hardad ka Saaremaa poisid Erko Niit ja Laas Pärtel, kelles põrkusid siiski intrigeerivalt veidi pabistav pillimäng ja kerged koittoomelikud maneerid laulus. «Me selles laulus ei tee parandust,» kuulutas Erko Jüri Üdi sõnadega – eks ta õige ole.

Uus põlvkond

Kas nende «uus põlvkond» läheb InBoili-Jaan Söödi blaseerunud Tartu manerismi rada või suubuvad Johansonide loodusglossolaaliasse? Või leiavad eelistatavalt hoopiski oma tee? Raske veel öelda – raske ka õekeste Taulide puhul, kelle flamenco särtsus ja elas siiski enam kui mulgilüürika. Plikade puisust kurtnud europeded tehti jällegi lolliks, tüdrukud sattusid tol üritusel lihtsalt valesse keskkonda – õiges ruumis ei saa nende vastu ükski hutsuuli karunaine!

Too «Tii», mida nad «Mailaulul» ette ei võtnud, sai etnopuristidelt nahutada ka liigse globaliseerumise eest, aga see on juba väikerahva kompleks. Võib-olla olen ma lapsepõlve vikerviisidest liiga ära estraadistatud, aga noorvene duo Ruslan & Dana oli mu jaoks üks tolle õhtu suuremaid avastusi. Konteksti põrpivalt trendikas tandem ühendas vene autorilaulu traditsioonid üleilmse bossaliku noorsooromantikaga, tulemuseks siiras ideaalpop.

Huvitav, et merest laulsid just venelased: lisaks Ruslanile ja Danale ka Lena Sabinina, kelle igatsevatesse tõrvikulauludesse põikas samuti slaavi popi kütkestavamaid elemente. Ehk olidki eestivene karmimad kõrid prestiižpublikut silmas pidades kõrvale jäänud ja edasistel üritustel saab neid kuskil B-laval kuulda?

Kuigi õhtust jäi mõnus tunne, on autorilaulul ju siiski ka krehvtisem, löövama loitsuga pool. Jah, käes on mai, ööd on ju valged, ristikhein õitseb ja rännuaeg algab – kuid mitte meist kaugel on sõda ja vaikuseaeg on vist lähemal veel. Ning puristid on jätkuvalt armunud kitarri ja klaverisse, kuid oluline osa uusimast autorilaulust sünnib ka sämplerite ja skrätšimise abil (Chalice!). Ärgu jäägu seegi edaspidi kõrvale.

Kontsert

«Mailaul»

Tõnis Mägi, InBoil, Kait Tamra, Jaan Sööt, Jaak Johanson, Mart Johanson, Aapo Ilves, Anu Taul, Triinu Taul jt autorilaulude õhtu

27. mail Vanemuise kontserdimajas

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5