Carmen Kass peab lahingut Postimehe ajakirjanike Neeme Korvi (vasakult), Priit Pulleritsu ja Peeter Ernitsaga.

Tartus toimus järjekordne Postimehe päev

Priit Pullerits, vanemtoimetaja:

Täitnud noorpõlves neljanda järgu, kuid alistanud ka kolmanda järgu maletajaid. Paari aasta taguses simultaanis Jaan Ehlvestiga pidas umbes 40 maletaja seas peaaegu kõige kauem vastu.

Kõige rohkem, kui tõde tunnistada, heidutab mind võimalik gaasirünnak. Tartu hiina restoranis Tsink Plekk Pang, mille ette maleliidu verivärske president musta limusiiniga pealinnast veeres, on simultaani andmiseks kohandatud saal sageli suitsuvinest tinahall. Ja sadades Kassi-teemalis-

tes lugudes pole silma jäänud, et teenekas modell oleks kirgliku tossutamise pahest vabanenud.

Õnneks piirdub ta vaid klaasi vee ning tassi kohviga, mis ununeb partiide alates lootusetult jahtuma.

Kassi algus pole just originaalne. Avang e4-e5 ehk kaks etturit keskväljale teineteisega silmitsi tõsta on see, millega 99,99% inimestest oma malekarjääri alustab.

Iseasi, mis saab edasi.

Arvestades seda, et enamik ei taipa ega tea, mida Carmen Kass tegelikult mõtleb, on maletamine väheseid võimalusi tema ajukäärude vahele piiluda. Ja sealt on näha, et tühjale-tähjale ta aega ei raiska.

Esiteks võtab ta oma kontrolli alla keskvälja. Siis kappab ratsu seljas ja oda toel ründama tiivalt, kus minu etturid on vigurite eest liikvele läinud.

See, et ta kaotab ühe enda etturi teise järel, kuni üks mu vapper väike sõdalane jõuab vastakuti tema tagareas passiva vankriga, vajutab Kassi vaid korraks veerandminutilisse mõttetöhe. Järgneb rida tule andmisi mu vaesele kuningale, mis on sunnitud pagema mööda ainsat pääseteed. Otse Kassi lipu löögi alla.

«Matt,» lausub ta.

Ent lisab, et nii sujuvalt hargnenud võidukombinatsioon tuli talle endale ka üllatusena.

Mulle samuti. Käike ei kulunud vist kahtekümmetki.

1:0 Kassile.

Peeter Ernits , erikorrespondent:

Males ilma igasuguse järguta. Pole isegi mitte neljandat (nagu Pulleritsul). Viimati mängis umbes üksteist aastat tagasi.

Priit, pesapallimüts tagurpidi peas, vahib kes-kendunult musta-valgeruudulist lauda enda ees. Iga hetkega muutub ta nägu üha plassimaks. Vaatamata sellele, et suurem osa tema armeest püsib veel jalul. Mitte nagu minu oma.

Mul ei ole Priidust kahju. Priit vedas mu sellesse mängu.

Siis tuleb minu kord Carmeni kätt suruda.

«Sa ei olegi riidepuu.»

Carmen puhkeb naerma. Samamoodi nagu Kaur Kender kõrvallauas.

Viimastel päevadel on meie teed pidevalt ristunud. Türi lillelaadal hoidis Kaur Carmeni ridiküli. Nüüd krapsab kirjanikuhärra, niipea kui Carmen uue sigareti oma habraste näppude vahele haarab, püsti.

Nüüd kannab Kaur ooberina konjakiklaasid lauale. Loomulikult ka maksab. Pärast aitab Carmenile mantli selga ja avab tema ees ukse.

Mina ei usu, et nad käivad. Pigem «ehitab» Kaur poliitik Carmenit.

Huvilisi, kes tahaksid oma silmaga näha, kuidas maleliidu verivärske tippmodellist president oma esi-mest simultaani annab, peaaegu pole. Kui kaks Res Publicast välja astunud meest välja arvata. Aga male neid ei huvita. Nemad teavad, mida uus poliitika tegelikult tähendab.

Ebaviisakas oleks liiga hästi mängida. Ikkagi daam. Ikkagi maleliidu president. Male sümboliseerib poliitikule hädavajalikku kombineerimisoskust.

Arvestades, et peaminister Juhan Partsi ja Carmeni omavaheline skoor on 2:0 Carmeni kasuks, pole vaesel Juhanil midagi head loota.

2:0 Kassile.

Neeme Korv , kultuuritoimetuse juhataja:

Tegeles malega tõsiselt koolipõlves, kui oli mitmel aastal omavanuste seas toonase Kingissepa rajooni paremikus, korra ka meister. Jõudis teise järguni.

Kui oma hea tõlkijast sõbraga malet mängima asutame, segame kokteili ja hävitame kruuside kaupa kanget musta kohvi. Mõnikord on kohal ka Carmen Kass. Fashion TV on üks jumalast antud hunnitu taust. Ei häiri, aga maandab linnamüra.

Kuid valimiste-eelsel ajal juhtub nagu ikka imesid, poliitika viib reaalsuse nihkesse. Nii sünnib, et vaid telest ja reklaamidest nähtud supermodell ilmutab end ühtäkki lihtsurelike seas – käib kodukandis laadal, hüppab langevarjuga ja mängib kellegi Korviga malet. Ja kui juba, siis ausalt, ma tahan võita! Õigemini – ma ei oska vastast alahinnata, pole vahet, kas see on kõrtsiparm või, noh, supermodell. Male on kunst. Seda, kas inimene tunneb malelise mõtlemise saladust või teab lihtsalt käike, tajud kohe. Kass tunneb.

Koolipõlvetreener tavatses rõhutada: plaan peab alati olema, olgu või halb. Nojah, kuni Peeter ja Priit vastu peavad, lähebki enam-vähem nii, nagu kavandasin. Ettevaatlik kinnine paljude võimalustega posit-sioonimäng toob mulle kaks enametturit.

Alustan rünnakut ja esimest korda näen, et Kass tõmbub pingesse. Laual on kahe- või kolmekäiguline matt Kiibitsejad toovad tekkinud elevuses lauale konjaki Keegi šveitslane «elab seljas» ja filmib kui hull... Ent kaks partiid näiliselt kergelt võitnud Kass saab nüüd kogu tähelepanu mulle koondada ja leiabki oma ratsukäigu. Ainsa, mis teda hukust päästab. Ja mulle saab kohe selgeks, et olen ettevaatusest hoolimata sillad põletanud

Nähes, et kätte jõuab lõppmängufaas, minu nõrgim külg, pakun viiki. Kass keeldub ja tema silmad säravad kirest. Minu luhtunud rünnaku järel paiknevad tema malendid laual hoopis soodsamalt. Rünnak on parim kaitse, aga vaid edukas rünnak.

Kolme käigu pärast tuleb mul kuningas kummuli keerata. 3:0 Kassile.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.37