Mina, Ojuland,
olen rahul, et riigikogu liikmed on järsult tugevdanud
sidet oma valijatega. Mina, Ojuland, leian, et oma positiivset rolli on selles
mänginud kuluhüvitis, sest kui varem pidi riigikogu liige oma taskust
valijatega seotud üritused kinni maksma, siis praegu saab ta kasutada hüvitist.
«Tunnen
parlamendi tööd kõige rohkem,» lisas Kristiina Ojuland sel neljapäeval, kui ta
asespiikriks tagasi valiti.
Olgu sõnum nii
selge kui tahes, ikkagi ei saa väga paljud aru, miks just see 30 protsenti
maksuvaba palgalisa peab sümboliseerima sidet riigikogu liikmete ja nende
valijate vahel. Vastuseis on koguni nii tõsine, et asespiikriks tagasi valitud
Ojulandi sõnul käib teineteise vihkamise varjus õigusriigi alustalade õõnestamine.
Ojulandi haaret
valijatega suhtlemisel näitab see, et mullu ette nähtud 143 400 kuluhüvitise
kroonist jäi kulutamata vaid 14 506 krooni. Nii näiteks kulus läinud jõulude
eel üle 13 000 krooni seminar-nõupidamisele valijatega Kaberneeme sadamakõrtsis,
mida mõned irvhambad on nimetanud ka Ojulandi ja tema elukaaslase sünnipäevapeoks.
Mõlemal on sünnipäev nimelt detsembris. Ahjaa, Kaberneeme sadamakõrtsi omanik
on juhtumisi Ojulandi elukaaslane.
Kallid lugejad!
Kirjutage meile oma kõige meeldejäävaimast kohtumisest Ojulandi või mõne teise
parlamendisaadikuga, mis tugevdas majoneesi või lõhekala kaudu teie sidet
poliitikuga ning toimus egiidi all «kohtumine valijaga».
Edgarsavisaarlikus
stiilis «Ma kordan, Toompead rünnatakse!» tunnistas Ojuland neljapäeval EPL
Online’i arvamusloos, et praeguses Eestis on õhus tunda hoiakut, et riigikogu
on üks mõttetu kogu, kes maksumaksja kulul head elu elab. Ojuland leidis, et
praeguseks on kujunenud olukord, kus riigikogu liikmed ei saa enam normaalselt
oma igapäevast tööd teha. Nad on sunnitud elama teadmises, et iga hetk võidakse
neid süüdistada mittemidagitegemises.
Tõesti –
selliseid ridu võib kirjutada siis, kui ollakse teisipäevasest kaks minutit
kestnud riigikogu istungist lõpuks välja puhatud. Ja puhkuseks jagub aega siis,
kui ei pea enam tantsusaates säramise nimel pärastlõunasel ehk tööajal
tantsutrennis käima. Millisel hetkel kadus Eesti ühiskonnas meedial kui sama
moodi rahva esindajal õigus tunda huvi Toompea töö vastu, olla kriitiline ja
skeptiline?
Ojuland oli see,
kes teatas, et riigikogu liikmed ei puhka kunagi ning on oma rahva teenistuses
365 päeva aastas, seitse päeva nädalas, 24 tundi ööpäevas. Justkui veskikivina
kaelas rippuvate hüvitiste tõttu sattus Ojuland avalikkuse pahameele alla juba
2002. aastal, kui selgus, et ta oli lasknud riigikogu kantseleil rohkem kui 100
000 krooni eest kinni maksta arveid hotelli eest, kus ta väidetavalt ei
peatunudki. Pole ju aega puhata.
|
