Kas veel laps või juba naine?
29.03.2007 00:01
Katre Väli, semiootik
Kes oskab täpselt paika panna, kui vara on liiga vara seksuaalsuhte
alustamiseks? On seda piiri üldse võimalik seadustega määrata? Kas 14
aastat alampiirina nii nagu Eestis, on päris normaalne?
|
| |
|
 |
Keskealine naine (Piret Kalda) vaatab tagasi nooruspõlve suhtele oma vanema tädimehega (Allan Noormets).
Foto: Siim Vahur |
|
|
Üks asi, kui suhe on omaealiste vahel, aga võtame 13-aastase naispoole ja 45-aastase meespoole. Ka nemad võivad tüdruku 14. sünnipäeva ära oodata ja rahulikult tegudele asuda. Juriidiliselt on kõik korrektne.
Ain Prosa toob ebamugava teema laste väärkohtlemisest Tallinna Linnateatris elusana ja mõjuvana vaatajate ette. Kuhugi enne täiskasvanuks saamist peaks siiski mahtuma muretu lilleline lapsepõlv ja kohanemine täiskasvanute reeglite ja tihtipeale nende rikkumisega. Hiljem aastate pärast «päriselt» suureks saanuna ei tohiks mäletada kunagisest varanoorusest vaid häbi ja muserdatud muljeid.
Vaade distantsilt
«Tavaline lugu», võidakse öelda näidendi «Kuidas ma õppisin sõitma» süžee kohta. Ikka juhtub, et isatu väike varaküps tirts läheb soojust otsima oma toredalt onult. Onu ju kuulab ära, arvestab kõikide soovidega ja pakub seninägematuid kogemusi ja elamusi autosõidust alkoholini. Ja ütleb sügavalt silma vaadates, et armastab. Ju see siis ongi armastus, kui onu vahel ka füüsiliseks soovib minna.
Ebatavaline on aga viis, kuidas lugu lahti rullub ja kipub üha enam tunduma, et tegemist polegi tüüpilise mustvalge ohvri-ahistaja suhtega. Pidevalt on kahju hoopiski nukrameelsest onust, mida tingib ka Allan Noormetsa sümpaatne rollilahendus. Õnneks on näitleja pääsenud oma tavalistest rämedatest rollidest, nahktagides räuskamisest.
Lugu vaadatakse 40-aastase naise (Piret Kalda) silme läbi, kes enda sõnutsi on nüüdseks piisavalt küüniline. Ometi taipab ta aastakümneid hiljem üllatava tõdemusega, et olemas on andestamine. Sisimas hoolis ehk temagi onust sobimatult palju, või oli see vaid suur võimumäng.
Lustakate vahepalade, jämekoomika ja klišeede kaudu liigutakse ajas üha tagasi kuni tirtsu 11. eluaastani, mil kogu lugu alguse sai.
Samamoodi üha sügavamale tungitakse ahistamisse ja armastamisse, nende keerulistele piirimaile. Piiri mõistet korratakse tihti ja valjusti. Alles 18-aastaselt mõistab tüdruk tegelikult, mis on perekond ja mis on lubatud. Onu vaeseke, ei saa kunagi mõistma, mida ta ometi nii valesti tegi.
Naerutamisele aitavad kaasa kolm kõrvaltegelast, kellest meeldejäävamaks osutusid Epp Eespäeva hea huumoritunnetusega etteasted. Lavastuses polegi kohta moraliseerimisele ja õpetamisele, on lihtsalt lugu perekonnast ja tüdrukust, mis ei mahu tavanormide piiridesse.
Petlik lohutus
Lavastus toob esile probleemidega kaasaskäiva häbitunde, vastikuse ja ebamugavuse, ent pakub petlikku lohutust. See lugu juhtub meist kaugel, teises kultuuriruumis, teistel aegadel.
Lugu on täis ameerikalikke tüüpkäike ja -kujundeid. Neist peamine on ilmselt ameerika kontekstis hästi töötav autosõitmise, loa saamise, haiglase autoarmastamise kujund, mis Eesti maastikul kahjuks tööle ei hakka.
Sellegipoolest hakkab saalist väljudes tõeliselt ebamugav, kui mõistad, et see kõik juhtub ikkagi praegu siinsamas ja meiegi juures.
Uus lavastus
Paula Vogel
«Kuidas ma õppisin sõitma»
Lavastaja Ain Prosa
Osades Piret Kalda, Allan Noormets, Ursula Rattasepp, Epp Eespäev jt
Esietendus 24. märtsil linnateatris.
|
|
|
|
|
