Viimasel ajal räägitakse keelepuhtusest juba sama fanaatiliselt nagu mõnel teisel ajal ja teises kohas on räägitud rassipuhtusest või kommunistliku südametunnistuse puhtusest. Puhtus ei ole alati puhas, kui selle nõue seab end jumaliku kohtumõistja positsioonile.

Viimatises Sirbis soovitab Argo Mund «bänneri» asemel kasutada «ribareklaam». Ühe laensõna eelistamist teisele põhjendab ta sellega, et pigem tuleks kasutada varasemaid ja harjumuspärasemaid laene. Otsustama peaks siiski selgus. Võime «brändi» asemel öelda «tootemark», aga öelda Mundi soovitusel «brändilooja» asemel «margilooja» teeb asja ainult segasemaks. Ja kui palju on üldse neid eesti keele sõnu, mis on sündinud koos esimeste eestlastega? Laenudele ei tule öelda ainult ei ega ainult jaa, laenudega tuleb ümber käia nagu hea omanik. Võtad ja vaatad, kas uus LCD sobib sinu antiikpuiduga.

Minu jutu mõte ei ole iriseda keele üle südant valutavate inimeste kallal, kelle hulka Argo Mund kahtlemata kuulub, vaid selles, et kui king pigistab, siis viksimine ei aita. Tuleb teine king võtta, suurem.

Eile oli keelemehe Mihkel Kampmaa 140. sünniaastapäev. Ta arvas näiteks nii: «Rahva kõlbeline, vaimne ja aineline elujärg kujuneb selle järgi, kuidas lastekasvatuse ja hariduse eest hoolt kantakse.»

Mitte ainult kõlbeline ja vaimne, need näivkujud, et mitte öelda simulaakrumid, vaid ka aineline elujärg.

Millisest koolist tulevad inimesed, kes kirjutavad «emasi» ja «antke»? Täiesti tavalistest koolidest ja nad on täiesti normaalsed inimesed. Osa neist töötab tõlkijate või pressiesindajatena.

Võib-olla ei oska eestlased juba ammu oma keelt, ja õigekirjavead võimenduvad

21. sajandil blogide (võrgupäevikute) ja kommentaariumide (arvamuspaikade) buumi (kõma) ajastul. Võib-olla peaks keeleõpet tõhustama ja rääkima tõelistest kitsaskohtadest eesti keeles. Kui «emasi» asemel muutub jälle loomulikuks «emasid», alles siis võib lubada endale peent vaidlust, kas «bränd» või «tootemark», brändi ühel ja kama teisel tugitoolileenil.