Marss ei tee oma saladuste lahendamist teadlastele sugugi kergeks. Foto: AP

Näiteks peaks uute andmete valguses oluliselt muutuma arusaam sellest, millal Marss vulkaaniliselt aktiivne oli.

Uuritava Marsi piirkonna vanuse kindlaksmääramiseks registreerivad geoloogid selle pinnal paiknevate meteoriidikraatrite hulga.

Mida vanem pinnas on, seda enam peaks seal ka kraatreid leiduma.

Kraatreid kokku lugedes saavad teadlased aimu uuritud piirkondade suhtelisest vanusest.

Uuritava ala täpse vanuse kindlakstegemiseks võrreldakse sealset kraatrite arvu mõne Kuu piirkonna kraatrite arvuga. Kuna Apollo astronautide poolt toimetati omal ajal Maale hulgaliselt kuukivimeid, on mitmete sealsete alade vanus üsna täpselt välja selgitatud.

Võttes aluseks eelduse, et Päikesesüsteemi samas naabruskonnas asuvaid taevakehasid tabas samal ajajärgul enam-vähem võrdne hulk kosmilisi kivimeid, on võimalik Kuu andmeid Marsile üle kanda.

Nüüd on aga teadlased NASA Mars Odyssey kosmoselaeva infrapunafotosid uurides avastanud, et planeeti tabanud meteoriidilöökide käigus paiskus üles palju suurem kogus materjali kui seni arvati.

Suured plahvatustes laiali lennanud kivimikogused tekitasid aga tohutu hulga teiseseid kraatreid.

See tähendab, et valdav enamus kahest kilomeetrist väiksema läbimõõduga kraatritest on tegelikult hoopis teisesed kraatrid ja piirkonna vanuse kindlakstegemisel täiesti kasutud.

Spetsialistid tunnistavad, et kui praegu loetakse mõnede kraatritest vabade Marsi alade vanuseks vaid 150.000 aastat, siis leiu valguses on nende piirkondade iga võimalik kindlaks määrata vaid 10 miljoni aastase täpsusega.

Selline ebaselgus jääb püsima, kuni Marsi kivimite näidiseid tulevikus Maale suudetakse toimetada.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.86