Intervjueerides Toomas Hendrik Ilvest, refereerib BBC-i ajakirjanik Tim
Whewll presidendi sõnu.
«Why, I asked, did he not speak Russian? It seemed a reasonable question
because Russian is the language of more than a quarter of Estonia's population.
But for President Ilves it was not reasonable at all. Speaking Russian, he said
firmly, would mean accepting 50 years of Soviet brutalisation because most
Russian-speakers settled in Estonia only after it was occupied by the USSR
towards the end of World War II.»
«Ma küsisin, miks ei oska ta vene keelt? Küsimus tundus mõistlik, sest vene
keel on emakeel enam kui veerandile Eesti elanikkonnast. Aga president Ilvese
meelest ei olnud see sugugi mõistlik küsimus. Rääkida vene keelt, sõnas ta
kindlalt, tähendaks leppimist 50 aastat kestnud Nõukogude jõhkrutsemisega, sest
suurem osa venekeelsest elanikkonnast asus Eestisse alles pärast seda, kui
Nõukogude Liit oli Eesti Teise maailmasõja lõpul okupeerinud. (e.k- toim)»
Pole põhjust kahelda ajakirjaniku aususes mõtte edastamisel. Kuid keele
mõistmiseks ei piisa aususest ja südametunnistusest. Mäletan kaugest kooliajast
põgusat tutvust raamatuga, milles selgitati inglise keele eripärasid. Mõistsin,
et mõnedel juhtumitel tuleb tekstist õieti arusaamisel abiks teadmine, kes seda
ütleb. Vastasel korral võib tõlgendus osutuda autori mõttest kardinaalselt
erinevaks.
Paraku olen midagi sarnast kogenud ka oma emakeeles. Püüdes end väljendada
kõige paremini valitud sõnadega, peegeldub arvamusavaldus läbi kuulaja mõistmise
tagasi täiesti moondunud kujul. Tundub nagu oleks väljendatud mõttesse kuulaja
poolt sisseloetud uus sisu, millel pole midagi ühist algselt öelduga. Seda
probleemi käsitleb suhtlusõpetuses omaette peatükk, millel pole põhjust hetkel
pikemalt peatuda. Ometi soovin eelnevaga viidata võimalikule vääriti mõistmise
põhjusele.
Huvitaval moel tekkis mul presidendi sõnade eestikeelset tölget kuuldes mõte,
mida hilisemal ingliskeelse teksti lugemisel sõna sõnalt välja ei loe. Oma
arusaamist kirjeldades riskin veelkord sellega, et loen oma mõtte presidendi
seisukohale sisse, mis ei pruugi kaugeltki kokku minna tema mõttega.
Esimene, mida raadiost kuulsin: «Vene keeles rääkimine tähendaks 50 aastat
kestnud Nõukogude jõhkruse leppimisega.» Tundsin, et kui ta tõepoolest nii
ütles, siis tabas ta naelapea pihta. See pole emotsionaalne, vaid
argumenteeritud tunnetus. Tegelikult on nendes sõnades kokku võetud
keeleteadlaste, etnograafide ja mitmete teiste oma ala teadlaste, praktikute
seisukoht. Kadrioru ametnike ja nõunike hilisem diplomaatiline silumine võib
küll olla lipitseva diplomaatia hea tava, kuid president on õigeks pidanud olla
sirgjooneline ja üheselt mõistetav. Seega ennemini toetaks kui arvustaks.
Küsimus pole keeles, milles on kirjutatud hindamatu väärtusega teoseid vene
klassikute poolt. Kindlasti pole juttu keelest, mis on väärtustanud vene
kultuuri. Küsimus on pigem selles, et samaväärselt vene keelega on eesti keelel
Maarjamaal oma eluõigus.
Rääkides riigikeele asemel valdavalt igal võimalikul juhul või pealesurutud
tingimustel, ahendame eesti keele kasutamise võimalusi. Keelel pole mitte üksnes
suhtluse vahendamise funktsioon. Keel kannab enesega kaasas ka meelsust,
ideoloogiat, suundumisi, ajaloolist tunnetust ja palju muud.
Okupatsiooniga toimunud «keeleline» terror on jälje juba jätnud eesti keele
struktuuri. Praegu kimbutab sama ohtlikult kui mitte hullemini eesti keelt
inglise keel. Rääkides vene keelt ei tee me kahju mitte niivõrd endile, kui
muulastele, kes ei valda piisavalt riigikeelt. Mingi aja pärast võime leplikul
võõrkeele eelistamisel aga pöördumatut kahju teha iseendile. Sellisel viisil
osutuvad presidendi hoiatavad sõnad tegelikkuseks: oleme ise saanud oma
okupatsiooni põlistamise täideviijaiks.
Täna (neljapäeval-toim) tehtud avalduses ütleb riigi esimene mees:
«Arusaadavalt peab Eesti president seisma põhiseaduse eest, kaitsma eesti keelt
ning seetõttu on ainuvõimalik ja normaalne, et Eesti president peab rääkima oma
kodanikega eesti keeles.» Võttes presidenti eeskujuks, tuleks igal kodanikul
järgida tema sirgeseljalist eeskuju. Kaldun arvama, et need, kes peavad
presidendi antud intervjuud ämbrisse astumiseks, on kahe jalaga pange põhjast
läbi astunud.
|
