Foto: Peeter Langovits/montaaþ

Kindlasti ei ole see reportaaž sõnadesse valatud pettumus, et intervjuust ilma jäin. Pigem on see mure, kuidas lossiinimesed ei tahagi meiega suhelda.

Samal teemal: Võimalik küsimustik proua Ingrid Rüütlile (44)

VIIMASED KOMMENTAARID Tõde Oleks kahetsusväärne olnud,  kui pr. Rüütel soostunuks  andma intervjuu  kriminaalkurjategijale. ENN  ... ### Meedia peab oma  vägivallapuhangu eest  vastutama.Kui meediale on ette  nähtud piirid, siis tuleb  tööt... Teised kommentaarid

Kui nii, siis me toitume kuulujuttudest, vastamata küsimustega kaasnevatest tõlgendustest ja juba lendu läinud sõnadest.

Kolmapäev, 18. jaanuar. Loomulikult naelutab eelreklaam noorte pidudest Kadrioru lossis «Pealtnägijat» vaatama.

Lossi varjatud elule pühendet lõik jahmatab ikka küll. Isegi minusugust kalestunud tüüpi, kes aeg-ajalt arvab, et on Eesti elus kõik juba ära näinud. Ähmis Eero Raun ainult tugevdab muljet ennekuulmatust ja uskumatult sigaduslikust loost.

Üliklantsitud fassaad mõraneb. Ja ma ei mõtle lossi fassaadi. On ütlematagi selge, et pinnale kerkib mahlakas skandaal. Kont, mida annab järada pikalt ning mis paratamatult mõjutab presidendivalimisi.

Kujutlen elavalt, kuidas tuhandetes peredes lahvatavad arutelud tuntud igavikulisel teemal «Kas sellist Eestit me tahtsimegi, kas sellist presidenti me tahtsimegi?».

Mõistatan, miks lapselapsed nii käitusid. Kas neis võis välja lüüa mingi seletamatu trots? Lossi aheldatuse vastu? Vanavanemate vastu? Või oli see teismelise kiuslik märguanne, et tahaks elada hoopis teist elu?

Küpseb mõte, et järgmise nädala intervjuu peaks tegema Ingrid Rüütliga.

Juhtumi puhul eristuvad, kuid samas ka põimuvad kaks suurt tasandit. Üks on riiklik-ametkondlik, teine perekondlik. Presidendiproua on kahe tasandi vahelüli ning omal moel võti, et kuidagi üldinimlikumalt selgemaks saada, mis ja miks ikkagi juhtus, võimalikuks osutus. Ja seda rahulikus tonaalsuses, et mis seal’s ikka, igas peres juhtub.

Neljapäev, 19. jaanuar. Vaatamata «Pealtnägija» hilisele ekraaniajale kajastavad ajalehed lossielu peidus poolt täiega, toetudes õhtusele telelõigule.

Esimestes lühikommentaarides hoiavad poliitikud madalat profiili. Kõlavad sõnad «kahetsusväärne», «juurdlus», «julgestuspolitsei», «eraelu» jne. Kahtlustan, et enamik neist hõõrub aga käsi ja mõtleb vaid üht: nüüd on Arnold tüma ja presidendivalimised saavad hoopis uue sisu.

Rahvaliidu Villu Reiljan näeb muidugi kohe vandenõu. Ta on lihtsalt nii terava pilguga. Mul ei ole nii teravat pilku.

Õhtul suunab TV3 uudistesaade skandaali ajendi ja tagajärje – ülemeelikult rämedad noortepeod presidendilossis – ääretult mudasesse voogu. Kaamera ette tiritakse Rüütli-pere esimene tütar Maris, lossirüblikute ema. Valus pilt, veel valusamad sõnad. Maris ei halasta. Kuidagi paha hakkab.

Riigi skandaal ja pere skandaal; riigi traagika ja pere traagika. Kaks liini on tihedas põimituses. Kumb kumma põhjustas?

Mis siis, kui peretütar Marise jutt ongi õige?! Inimlikult mõjub ju usutavalt, kuidas tööle ja karjäärile keskendunud isa Arnold ja ema Ingrid unustasid tütrekese.

Kuid mis prõks Marises endas on käinud?! Emana anda ära oma lapsed. Nüüd äkki hakata halama ja manama laste eest hoolitsejaid. Saamatus kuubis. Kas ka pahatahtlikkus?

Kuhu ulatuvad riikliku ja inimliku sasipuntra algusotsad? Süveneb veendumus, et küsimustele peaks vastama Ingrid Rüütel. Emana, vanaemana, abikaasana, presidendiprouana.

«Aktuaalses kaameras» aga tunnistab julgestuspolitsei ülem Ain Lepikult, et julgestuspolitsei oli teadlik presidendilossis toimunud pidudest ning et info pidude kohta edastati ka presidendile.

Riiklik-ametkondlikul tasandil antakse esimene selge pidepunkt. Loodetavasti mees teab, mida räägib. Noorte läbustamise võimalikkuse teravik näitab presidendi pere poole.

Kuklanärv tuksub sõnumit, et võib juba kihlvedusid sõlmida. Sest üks vastus on meil teada – järgmise presidendi nimi ei ole Arnold Rüütel. Järgmine päev loen, kuidas minust targem sotsioloog Andrus Saar arvab sama.

Reede, 20. jaanuar. Muidugi mõista SL Õhtuleht ei maga ning Rüütli-pere Maris saab taas sõna. Võigas ja tülgastav. Nii võimalus, et kõik ongi nii, nagu Maris räägib, kui ka see, et lugu üldse jõudis niikaugele, et ta räägib.

Postimehes on aga lühiusutlus USAs viibiva Arnold Rüütliga. «Uusaastaläkitusega rahva poole pöördudes rääkisin siira murega noorte probleemidest meie ühiskonnas, teadmata, kui ootamatult valusalt need probleemid minu oma peret puudutavad,» kahjatseb president.

Huvitav-huvitav, kas vanaema Ingrid ja vanaisa Arnold tõesti midagi ei teadnud?

Julgestuspolitsei juht Lepikult justkui vastas eelmisel õhtul «Aktuaalses kaameras» sellele küsimusele. Kes nüüd siis valetab?

Päeva teine pool toob ka uudise, kuidas Marise poeg esimesest abielust sajatab ema, et miks ema sajatab oma ema ja isa.

Mitte ei saa aru, miks Rüütlite pere ei tule kokku ja omavahel suhteid ei klaari ja suid puhtaks räägi.

Urmas Oti saates avab skandaali tekkelugu Mihkel Kärmas. Usutavalt. Ta tegi seda, mida pidi tegema. Mis siis, et endalgi võib sellest s...maik suhu tekkida. Tean seda tunnet.

Džinn on pudelist väljas.

Laupäev, 21. jaanuar. Postimehes annab Mart Kadastik esimest korda peenetundeliselt mõista, et peretütar Maris on haige.

«Teemasse pühendunud ajakirjanikud teadsid, miks vanavanemad pidid lapselapsed oma hoole alla võtma. Raha ei ole see, millest presidendi tütrel on puudus. Aga sellises asjas on võimatu tõde tõestada. Just seepärast on intervjuu «nälga kannatava» tütrega jõhkram piiride ületamine kui pidutsejate tungimine presidendi riidekappi,» kirjutab Kadastik.

Hilja, Mart. Kolm päeva hiljem ületab Kroonika mõnuga piire edasi. Marise paljastusliku pajatamise tung aina kasvab. On see ainult haiglane kättemaksuhimu?

Kadastik sunnib mälus sorima. Pingutades jõuan õhukese mälestuskihini, mis jutustab, et Rüütlite ühe tütre pere-elu jooksis lörri.

Mina rohkem ei tea. Huvitav, palju on «teadjaid»?

Ja kes ütleb, et peretütar oli/on vaimuhäiretega? Mõistetav, et peretütre avalikkuse ette tirijad ei küsi paberit vaimse tervise kohta.

Võib-olla on see olnud viga, et «teadjad» varem tagamaid ei avanud? Oleks Marise «pihtimused» ära jäänud. Ning võib-olla tegi Rüütli-pere vea, et ei ole taustu selgemaks klaaritanud, miks tütretütred on nendega?

Samas – kui peres on ullike, siis miks lastakse tal omapäi kepsutada? Kas pere ei pea ka ullikese eest hoolt kandma? Kuid kas mitte just ullikeste suust ei kuulda valusat tõde? Jälle oleks just Ingrid Rüütel vastuste võti.

Algaja kirjastajana mõtisklen, mis oleks, kui paneks kiirkorras kokku lossi skandaali käsitleva raamatu. Kogenud kirjastaja Tiina (Enno Tammeri abikaasa – toim) laidab mõtte maha. Tiina räägib, kuidas läänes tehtaks – seal avaldataks mõne ihukaitsja pihtimus.

Veel ei ole teada, et seegi on varsti võimalik. Kolm päeva hiljem teatab esiihukaitsja Ain Lepikult tagasiastumisest. Nii et Ain Lepikult, kui on vajadus pihtida, teeme ära.

Loomulik, et keegi peab ju süüdi jääma. Tavaliselt jääb koristaja. Lepikult pole küll koristaja, kuid selge, et esipaar ise ei saa ju milleski süüdi jääda. Kantseleiülem Tarmo Mänd ei saa ju ka milleski süüdi jääda.

Esmaspäev, 23. jaanuar. Hommikul kell 8.27 saadan e-kirja Eero Raunale ja Kaidi Aherile, presidendi kantselei avalike suhete osakonna juhatajale. Küsin, kui mõeldav oleks intervjuu proua Ingrid Rüütliga. Märgin, et äkki tuleks see kasuks. Aga just nii ma mõtlengi.

Kaidi Aher vastab kell 11.39: proua Rüütel palub enne otsustamist orienteeruvaid küsimusi.

Vähemalt ei ole see ei, lohutan end ja teen seda, mida üldiselt ei tee: hakkan kribama võimalikku küsimustikku.

Valmib järgnev.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.44