Mida teha 20 miljoni krooniga?
(5)
29.01.2004 00:01
Ando Noormets, suhtekorraldaja
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Sponsorlustegevus peaks olema vaba piirangutest nii
riigi- kui eraettevõtjale. Tingimustes, kus rahanappuses vaevlevaid valdkondi on
haridusest meditsiinini, tuleb sellise tegevuse piirangute kehtestamisse suhtuda
ettevaatlikult.
15. jaanuaril valitsuse heakskiidu saanud seaduseelnõus on punkt, mis keelab
riigiettevõtetel sponsorlustegevuse, kui see ei ole otseselt vajalik
äriühingutele seatud tegevus- ja finantseesmärkide saavutamiseks.
Olen nõus, et kõik toimingud peavad olema allutatud ühtsetele reeglitele ja
loogikale ning ettevõtte mis tahes samm peab olema põhjendatud ja kontrollitav.
Olen nõus ka sellega, et riigil ettevõtte omanikuna on täielik voli otsustada
kasumieraldiste üle, kuid nõue, et näiteks Eesti Põlevkivi peaks hakkama
põhjendama, et mõne sportlase toetamine kannab ettevõtte finantseesmärke,
lastekliiniku toetamine aga mitte, on enam kui kummaline.
Peaksime end säästma aruteludest, milline toetus on allutatud ettevõtte
finantseesmärkidele, milline mitte. Valikuid tuleb teha, kuid on väär näiteks
transiidiäris tegutsevale ettevõttele välistada meditsiini või hariduse
toetamine.
Nimetamata siinjuures ühegi riigiettevõtte finants- ja tegevuseesmärke,
julgen väita, et ka sellised toetused järgivad ettevõtte eesmärke. Olgu tegemist
siis metseenluse, heategevuse või sponsorlusega.
Eestis tegutseb täna umbes 61 000 ettevõtet, millest vaid 0,5 protsendile on
jõukohane toota aastas üle 10 miljoni krooni kasumit. Riigi osalusega
ettevõtetest, mida 2001. aasta lõpuks oli meil 66, näitasid sedavõrd kõrget
rentaablust aga pea 20 protsenti ettevõtetest.
Sellele vaatamata on erasektor olnud suurem toetuste jagaja. Näiteks
Hansapank, Elion, EMT, Saku Õlletehas, Tallinna Piimatööstus annavad erinevate
sponsorlusprojektidega ühiskonnale tagasi kokku umbes 40 miljonit krooni aastas.
Pean ootuspäraseks, et üle 10 miljoni kroonise aastatootlikkusega
riigiettevõtted võtavad endale kohustuse jagada 1 protsent oma kasumist
ühiskonna teiste eluvaldkondade vahel ümber, suunates selle kas sponsorlusse või
heategevusse.
Riigi eraõiguslikes juriidilistes isikutes otsustamise seaduse eelnõu
keskendub umbes 20 miljoni krooni ümberjagamisele, mitte aga sponsorlusse
suunatavate vahendite kasvu võimaluste otsimisele. Viimane vääriks enam
tähelepanu.
Kui selle aasta märtsist jõustuma hakkava uue seadusega suudetakse kindlalt
garanteerida praegu riigiettevõtete sponsorlusest tulu saavate edasine sarnane
toimimine, pole arutelu jätkamise järele vajadust.
Siiski jääb küsimus: kas pingutus on tulemust väärt?
|