Kümmet maakonda juhivad maavanema kohusetäitjad ja mõned neist tuleb varsti nimetada sellesse kummalisesse seisundisse juba neljandat korda. Samas leiavad autoriteetsed juristid, et kohusetäitjaks saab kedagi määrata vaid kolmeks kuuks, edasised määramised olevat juba seadusevastased ning nende isikute korraldused seega õigustühised.

23. jaanuari Postimehes leidis Juhan Parts, et selles on süüdi regionaalminister Jaan Õunapuu ja Rahvaliit. Kuid regionaalminister tegi juba novembri algul peaministrile kirjaliku ettepaneku hakata maavanemaid kehtiva seaduse alusel ametisse määrama ja esitas isegi võimalikud kandidaadid maakondades autoriteetsetest inimestest, kelle hulka kuulus nii parteituid kui ka erinevate erakondade (ka opositsiooni) liikmeid.

Koalitsioonileppe allakirjutamisel lepiti kokku, et püütakse hakata kiiresti täitma seal kirja pandud lubadust anda praegu maavalitsuse täidetavad omavalitsuslikud funktsioonid üle omavalitsustele, et korrastada riigi maakondlik juhtimistasand ja kindlustada maakondade tasakaalustatud areng. Oli selge, et selleks tuleb läbi viia haldusreform just maakondlikul tasandil, mistõttu tõepoolest polnud otstarbekas enne uute funktsioonide täpsustamist täievolilisi maavanemaid ametisse nimetada.

Funktsioonide lahutamine

Eesmärgiks võeti täna maavanemal lasuva riigipoolse järelevalvefunktsiooni ja maakonna tasakaalustatud arengu eest hoolitsemise funktsioonide lahutamine. Esimene neist pidi jääma valitsuse määratavale riigiametnikule, teine aga üle antama altpoolt valitavale maakonna juhile ehk maavanemale uues tähenduses. Jaan Õunapuu esitaski juba suvel sellise reformi võimalikud variandid.

Tugevaim neist nägi ette kahetasandilise omavalitsuse taastamise ja maavanema valimise kas rahva poolt või otsevalitava Maakogu poolt. Pehmem variant nägi ette maavanema kohustuste panemise maakonna omavalitsusliidu esimehele.

Esimene variant leidis mitmete maavanemate ja, nagu meie mõistsime, ka peaministri toetuse. Teist varianti pooldasid omavalitsusliidud ning see fikseeriti ka septembri algul toimunud laiapõhjalisel teadlaste, poliitikute ja omavalitsusesindajate nõupidamisel Toilas.

Selge oli aga, et selle realiseerimiseks on vaja täna sisuliselt mittetulundusühingu staatuses tegutsevaile omavalitsusliitudele kindlama juriidilise vormi (avalik-õiguslik isik) andmine, mis ühtlasi kohustaks ka kõiki omavalitsusi neisse kuuluma. See on variant, millele Rahvaliit on kindlaks jäänud.

Rahvaliit soovib maakondliku omavalitsustasandi nii juriidilist kui ka finantsilist tugevdamist, sest meie arvates on see hädavajalik nii kogu Eestimaa ühtlasemaks arendamiseks, kuid mis eriti oluline - euroraha võimalikult suuremaks juhtimiseks ka maakondlikule tasandile, mitte ainult suurematesse linnadesse.

Kust läheb veelahe?

Paraku ei leidnud see variant meie koalitsioonipartnerite seas sisulist toetamist. Reformierakond pole huvitatud maakondliku tasandi tugevdamisest ja eelistab riigi tsentraalset juhtimist, kus keskvalitsuse partneriteks poleks mitte 15 tugevat maakonda, vaid hulk killustatud omavalitsusi.

Res Publica juhtkond on viimasel ajal kaldunud samale seisukohale ja nii esitas justiitsminister Riigikogule eelnõu, mis teeb maavanemast regionaalministrile alluva järelevalveametniku, kes valitakse ametisse konkursi korras.

Tegemist on maavalitsuse selge nõrgendamisega ilma omavalitsusliku tasandi tugevdamiseta, mis on koalitsioonileppega vastuolus ja millega Rahvaliit ei saa kuidagi nõustuda. Ilma uut maakonnatasandi süsteemi loomata pole mõtet lammutada olemasolevat, kuigi poolikut, aga ennast 12 aastat siiski enam-vähem õigustanut.

On iseloomulik, et minister Meelis Atonen heitis Pärnu maavanemale ette, et ta kaitses ideed rajada Baltikumi ühendav kiirraudtee läbi Pärnu, mitte ei oodanud lihtsalt ära riigi suvalist otsust, et seda maakonnas kaitsta. Siit lähebki veelahe. Rahvaliit on arvamusel, et maakonna juhina on täna hädavajalik isik, kes Tallinna ees just oma maakonna huve selgitaks ja esindaks.

Tundub, et kõige valusamaks küsimuseks meie koalitsioonipartneritele on maavanemakandidaatide kohapealne kooskõlastamine. Õigust valitsusele «ei» öelda on omavalitsused kümne aasta jooksul kasutanud küll vaid paar-kolm korda ja see on mõjunud pigem valitsuse kohustusena esitatav kandidatuur põhjalikumalt läbi mõelda ja mitte püüda suunata maakonda n-ö (riigi)palgalist partorgi.

Väljapääs on olemas

Ega omavalitsused parteilist maavanemat tõesti eriti ei taha, sest valitsuskoalitsioonid võivad ju muutuda, kuid ühishuvi tahab alati esindamist. Kui jääb jõusse eesmärk anda pärast 2005. aasta omavalitsusvalimisi maavalitsuse kohalikku ühishuvi kandvad ülesanded üle omavalitsusliitudele, võiks patiseisust ülesaamiseks sellisest kooskõlastusest paariks aastaks ka loobuda.

Mõistlikku otsust takistab ilmselt ka see, et mõni poliitik pole tänaseni toibunud shokist, et viimastel valimistel kogusid senised maavanemad palju hääli ja kuus neist pääses parlamenti. Ühe erakonna tagatoas olevat jõutud koguni hirmuni, et maavanemaiks ei saa määrata ka oma partei liikmeid, sest need võtavad järgmistel valimistel Tallinna-poistelt soojad kohad.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.2