| |
|
 |
Maret Ani võiduseeria Austraalia lahtiste tennisemeistrivõistluste paarismänguturniiril lõppes alles poolfinaalis |
 |
Maret Ani – jäägitu võitleja teel tennisetippu
(12)
29.01.2004 00:01
Veiko Visnapuu, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Kui Maret Ani kuueaastasena ema Mari käekõrval Kadrioru Sini-Valge keskusesse
esmakordselt tennisetreeningule saabus, oli harjutuskord juba alanud.
Maret
Ani finaali ei jõudnud
Uudistavalt ümbrust takseerinud saabujaile vastu rutanud legendaarne Evald
Kree, Eesti tennise grand old man, ulatas plikatirtsule reketi ja ütles:
«Vaata, treeneritädi juba ootab sind - tema nimi on Aita.»
Kree tütrest Aita Põldmast sai väike spordihuviline Ani juhendaja järgmiseks
kaheksaks aastaks. Tegelikult oleks raske kujutleda, et tüdruk võinuks kellegi
teise näpunäidete järgi harjutama asuda - pedagoogikaülikoolis ühel kursusel
tudeerinud Põldma ja Mari Ani on tänaseni parimad sõbrannad.
«Käisime sageli oma perega Anide suvekodus Mustajõel puhkamas - väike Maret
silkas vahetpidamata ringi, paistes omaealistega võrreldes silma erakordselt hea
liikuvuse ja koordinatsiooniga,» meenutab Põldma. «Ütlesin Marile, et pead ta
mulle trenni tooma!»
Hea vaistuga treeneri siht oli kohe selge - ta tahtis tirtsu võimalikult
ruttu tenniseväljakul näha. «Maretit maal toimetamas jälgides polnud mul
kahtlustki, et tegu on väga hea sporditüdrukuga,» nendib Põldma. «Tennisistiande
avastamiseks kulus siiski rohkem aega.»
Tallinna Tehnikaülikoolis võrkpallitreenerina töötanud Mari Ani tõdeb, et
poleks koos abikaasa Andresega tulnud iial mõttele viia noorem tütar just
tennist toksima. Pealegi kuulus Mareti vanem õde Pille, praegune Võru
abilinnapea, hoopis Eesti naiste korvpallikoondisse.
«Poleks ma Aitat tundnud, valinuks Maret tõenäoliselt muu ala,» tõdeb Mari
Ani. «Võtsin ta juba seitsmekuuselt spordisaalidesse, tüdruk käis justkui
maskotina meie võrkpallisatsidega erinevatel võistlustel kaasas.»
Maret Ani vaimustuski esmalt õe eeskujul korvpallist. Viieselt Allan Dorbeki
juhendamisel korvpallitreeninguid alustades kuulus ta ainsa õrnema soo
esindajana kohe kuni seitsmeaastaste poiste võistkonda.
Liisk korvpalli ja tennise vahel langes lõplikult viimase kasuks alles
14-aastaselt - enne seda jõudis piiga tulla ka C-vanuseklassi Eesti
korvpallimeistriks.
Põldma meenutab Anit kui jäägitut võitlejat, kes ei lubanud endale
treeningutel kunagi järeleandmisi. Elavaloomuline tütarlaps paistis silma ülima
aktiivsusega ega mallanud kunagi ühe ja sama harjutuse kallal pikalt vaeva näha.
«Maret vajas vaheldust, igav löökide sooritamine ei pakkunud talle pinget,»
tõdeb Põldma. «Mareti tõttu mõtlesin välja üha uusi harjutusi ja kombinatsioone
- peamine, et igav ei hakkaks. Sellest oli kasu: mitmekülgsem harjutamine tõstis
pidevalt taset, erinevalt paljudest teistest õpilastest suutis ta kogu aeg
ühtlaselt areneda.»
Ani edasipüüdlikkust ilmestab järgminegi seik. Olles teinud 13-aastaselt ühes
kaotatud mängus kümme topeltviga, ei puhkenud piiga nutma, nagu esimestel
võistlustel ebaedu üle elades, vaid palus Põldmat: «Lähme veel harjutama, pean
servi kätte saama!»
«Ta pommitaski paarkümmend korda järjest kasti, alles siis siirdusime
kodudesse,» meenutab Põldma, kes tänaseks maailma tippklassi jõudnud Anile
kohati lausa ema eest olnud. «Väljakul hiilgas ta alati domineeriva poolena ega
lootnud kunagi vaid vastase eksimuste toel mängu võita.»
Või teine näide - 12-aastasena astus Ani Helsingi turniiri finaalis väljakule
hoolimata villis peopesadest ja marraskile kukutud randmest. «Ütlesin Maretile:
sa ei saa nii mängida,» räägib Põldma. «Aga temal polnud vahet, kas käsi on
terve või katki. Läks, võitles ja võitis!»
Pärast Põldmat on Maret Ani pürgimist tippmängijaks lühiajaliselt nõu ja
jõuga toetanud ka Eesti kõigi aegade kuulsaim valgepallur Toomas Leius ning Jaak
Parmas. 17-aastaselt alanud ja tänaseni vältav koostöö Itaalia vendadest
tenniseasjatundjate Pierfrancesco ja Simone Restelliga tuli loogilise jätkuna.
«Arutasime seda koos Mareti vanematega ning leidsime ühiselt, et Itaaliasse
kolimine on ainuõige otsus,» räägib Põldma. «Sealne kliima, harjutamistingimused
ning tihe võistluskarussell pakkusid arenguks paremaid võimalusi. Ja kõige
tähtsam - Maret leidis Itaaliast ka rahalist tuge.»
1999. aasta kevadel sportlase isa Andres Ani ja Itaalia töösturi Mauro
Landoni vahel sõlmitud kuueaastase lepinguga võttis viimane enda kanda
tippklassi pürgiva Maret Ani ettevalmistus- ja võistluskulude katmise.
Muidugi klausliga, et auhinnaraha teenides asub Ani varem kokkulepitud
protsendiga võlga korvama.
Eelmistel hooaegadel on heledapäise piiga hooajaeelarve küündinud miljoni
kroonini. «Itaallased pakkusid meile esmalt 12-aastast lepingut, kuid nii pikaks
ajaks ei söandanud end toona siduda,» tõdeb Mari Ani.
«Arutasime asja ka kergejõustikumänedžeri Aivar Karotammega, kes leidis
samuti: nii fantastilist lepingut pakutakse haruharva,» kirjeldab tennisisti
ema. «Maret pole Itaalias pidanud millestki puudust tundma - talle usaldati
Landoni firma krediitkaart.»
Tänaseks hakkavadki Maret Ani karm enesepiitsutamine ja ülim edasipüüdlikkus
end ära tasuma. Austraalia lahtistel meistrivõistlustel paarismängu poolfinaali
jõudmise eest teenitud üle poole miljoni krooni suurune preemia lubab mõelda
edasise elu kindlustamisele.
> Loe edasi
|