| Aga palun ärgem laskem ennast ilmsena näivast eksitada. Nyman ise püüab filmiteemalt jutu kiiresti eemale juhtida ja väidab, et puutub viimasel ajal ekraaniteostega üha vähem kokku. Halloo, Michael Nyman? Telefonikõne Londonisse esmaspäeva pärastlõunal annab võimaluse põgusaks pilguheiduks tema praegusesse mõttemaailma. See on hetk enne lennuväljale sõitmist. Michael Nyman mängib Tallinna tuleku eel oma bändiga Vilniuses. Ta on ka ise laval. Nõndamoodi oma mitukümmend kontserti aastas. Kui lisada siia oma plaadifirma, tema veebilehe uudisterubriigist kokku loetud tänavused esiettekanded ja muud teod ning saavutused, siis jääb vaid üle imestada, mis hoiab pensionieelikust meest nii toimekalt liikumas. «Oh, kui vaid teaksin. Mulle lihtsalt meeldib,» kostab Michael Nyman. «Naudin uue muusika loomist. Ning kui oled muusika paberile pannud, tahad ju, et publik seda kuuleks. Seepärast käingi ise laval ja osalen salvestustel, kuigi see nõuab tohutult palju aega. Mõte sellest, et paljud inimesed kogevad ja tunnustavad mu muusikat, pakub mulle suurt naudingut.» Ühes mitme aasta taguses intervjuus andis Michael Nyman mõista, et talle pole mingi probleem vaadata ühe silmaga telekast jalgpalli (ta on suur fänn), telefoniga rääkida ja samal ajal ka muusikat paberile panna. Kes on tema muusikaga rohkem kursis kui paari filmi põhjal, teab seda rahutut ja püsitut tunnet nymanlikust helidemaailmast. Selle taustal võib tunduda üllatav, et hea mitu aastakümmet on ühe tuntuma briti nüüdishelilooja pulbitseva loomekatla vahetus läheduses olnud tubli annus põhjamaist jahedust ja kainust. Energia ja emotsioon Puhtformaalselt võttes on tema tütred Molly ja Martha justkui pooleldi eestlased. Nimelt abiellus Michael Nyman 1970. aastal sõjapagulaste järeltulija Aet Toomega, kellest sai Aet Nyman. «Ma olen abikaasa perekonna kaudu olnud Inglismaal tuttav ja sõber päris paljude eestlastega,» möönab mees, «kuid ma pole eales Eestis käinud. Ilmselt on mul, nagu paljudel inglastel, mingi ettekujutus kahest Eestist. Üks on sõjajärgne Nõukogude territoorium, teine aga praegune kapitalistlik Eesti. Seepärast ongi mul huvitav teistelt kuuldut ja loetut viimaks kõrvutada sellega, mida siin mõne päevaga ise näen.» Filmikunst, mille kaudu Nyman on trepiastmeid vahele jättes kerkinud üleilmse tuntuse positsioonile, haarab masse ja läbistab ühiskonnakihte. Kuid nagu ennist öeldud, ei naudi Michael Nyman filmihelilooja tiitlit. Kohe, kui see sõna ettevaatamatult üle mu huulte libiseb, lõikab ta vahele selgitusega, et viimase kahe aastaga on ta vaid ühele filmile muusika teinud. «Praegu mind filmiheliloojaks nimetada on järsult vastuolus reaalsusega. Olen kirjutanud tellimustöid suurtele koosseisudele, väga mitmesugust muusikat. Ma ei saa muidugi salata, et mu maine on tihedalt seotud filmitöödega, kuid pigem ütleksin, et olen kunagi olnud filmihelilooja.» Sügavalt sisse hingates ja pärast pausi sõnu rõhutades ütleb Michael Nyman: «Mina ei ole filmihelilooja, kes tahaks olla tõsine helilooja. Ma pean ennast tõsiseks heliloojaks, kes juhtumisi on teinud ka üsna palju päris head filmimuusikat, mida hulk inimesi teab paremini kui mu concerto’sid ja keelpillikvartette.» Siiski on kuidagi imelik mõelda akadeemiliselt heliloojast, kes oma ansamblit bändiks nimetab. Tegelikult on Nyman oma kodumaal tuntud isepäise ja protestimeelsena, kes ei mängi klassikaringkondade reeglite järgi. «Kui nimetaksin seda Michael Nyman Ensemble’iks või Groupiks, ei edastaks see minu arust õiget tunnet, oleks liiga klassikaline ja lilleline,» selgitab liider. «Ma tahan, et meie muusika seoks kuulajat pigem füüsiliselt ja emotsionaalselt kui muusika mõtestamise abstraktsete mõtteprotsesside kaudu. Me oleme suutnud musitseerimises ikka veel säilitada algaastatele omast nurgelist värskust ja joviaalsust. Jah, mõnes mõttes ongi see sarnane kogemusega, mida saadakse popkontsertidel.» Üks huvitav seik seondub minimalismiga. 1960ndatel tahtis ta saada pigem barokkmuusikat uurivaks õpetlaseks kui heliloojaks. Sel ajal kirjutas ta tihti muusikaarvustusi. Ühes neist tõi ta ameeriklaste Steve Reichi ja Philip Glassi muusika iseloomustamiseks mängu mõiste «minimalism». Sest ajast on Nymani peetud minimalismi ristiisaks. Seda tiitlit tõrjus ta erilise ägedusega. «See juhtus peaaegu nelikümmend aastat tagasi ja ma ei mäleta, kas kasutasin seda sõna kogemata või teadlikult. Igatahes oli muusika ise olemas ammu enne seda.» Sotsiaalselt tundlik Siiski möönab Nyman, et sarnasusi ja suhteid tema ning Reichi-Glassi vahel on. Kõik nad on oma muusika esitajad, neil on oma ansamblid, mille spetsiifilist kõla nad eelistavad kõigele muule. Kuid ta rõhutab, et ajatunnetus, kõla, suhtumine meloodiasse ja individuaalsus on kõigil neil erinev. Glassi ja Reichiga on tal siiski veel üks ühine joon – see on olevikutunnetus ja sotsiaalne-poliitiline tundlikkus. Millised maailmas toimuvad protsessid Michael Nymanile praegu kõige enam korda lähevad? «Kindlasti kliimasoojenemine, mis hävitab meie planeedi sõltumata sellest, kas seda valitsevad ameeriklased või Al-Qaeda. See on tõsine asi,» räägib Nyman. Ta lisab, et murelikuks teeb ka poliitiline olukord Lähis-Idas, supervõimude käitumine ja ameeriklaste imperialistlikud püüdlused, millega Briti valitsus küsimusi esitamata kaasa läheb. «Terrorism, vägivald, islami fundamentalism ja paljud muud maailmas pulbitsevad asjad teevad mu oma lapselaste tuleviku suhtes ebakindlaks,» räägib helilooja. Nyman Eestis Nyman kohtub publikuga Näidatakse Peter Greenaway filmi «Joonestaja leping» Täna kell 18 Kumu auditooriumis Michael Nyman Band «Filmimuusika hitid» 29. novembril kell 19 Kaarli kirikus ---------------------------------------------------------------- Michael Nyman • Sündis 23. märtsil 1944 Londonis. • Õppis muusikat 1961–1967 Londoni King’s College’is ja Kuninglikus Muusikaakadeemias. • 1968–1978 töötas muusikakriitikuna. • 1970 abiellus Aet Toomega. Kaks tütart: Molly ja Martha. Esimene neist on helilooja nagu isagi. • 1976 asutas Campiello Bandi, millest hiljem sai Michael Nyman Band. • Nymani veebilehe andmetel on ta teinud muusika 19-le Peter Greenaway filmile. • 1981 salvestas esimese Michael Nyman Bandi albumi. • 1993 võitis muusika filmile «Piano» hulga suuri auhindu ja heliplaati filmimuusikaga müüdi üle kolme miljoni eksemplari. • 2002. oli Karlsruhes Badisches Staatstheateris resideeriv helilooja, seal etendus tema ooper «Facing Goya». • 2005 asutas oma plaadifirma. • 2007. aasta 7. juulil esines Jaapanis üritusel «Live Earth», et tõsta globaalset keskkonnateadlikkust. |
