Tehnikaülikooli võistkonna Klaabu robot piiksus rajal vahetpidamata: rohelisi kriipsujukudest laipu otsima seadistatud masin nägi neid vahetpidamata kõikjal ja teatas igast leiust kärarikkalt. Foto: Liis Treimann

Tehnikaülikooli aulas kõrgusid eile kaks identset puitmaketti, üks punane ja teine sinine. Kolmekorruselise ruumideks jagatud ehitise põrandal vonkles must joon, mõnes kohas olid sellele kleebitud hõbedased inimkontuurid, mängukaru aga istus kõige kõrgemal korrusel musta joone lõpus.

Võidu nimel tuli punkte koguda: neid andis igasse tuppa sisenemine, samuti korjati punkte iga leitud «laiba» ehk maha joonistatud kontuuri eest, kõige rohkem kasvatas aga punktisaaki karu väljakandmine.

Ränk kaldtee

Tehnikaülikooli saal oli rahvast tulvil. Ootus, kas tartlased suudavad tallinlastele ära teha, püsis õhus.

«Mullune IT Kolledži ülekaal oli kui Schumacheri võiduseeria, mage vaadata,» kommenteeris tehnokratt Peeter Marvet.

Tartlane Roland Pihlakas tunnistas, et viimane kuu on ta elanud laboris. Vaid magamas käis kodus. Kaks nädalat või siis vähemalt üks päev jäi puudu, ja seda oli lugeda kõikide võistlejate nägudelt.

Robotiehitajate võistlus jagunes kahte vooru. Loosiga number kahe all võistlust alustanud Team Redi robot jäigi kaldteele, mis viis esimesse ruumi.

Kaldteelt üleminek tasapinnale käis masinal üle jõu, andureid sättides ei olnud arvestatud kaldega. Lõpuks pööras robot otsa ümber ja veeres omanike jalge vahelt läbi saali uutele jahimaadele.

Enamiku robotite ehitusloogika põhineb signaalide saatmisel ja vastuvõtul. Niiviisi kogutud info abil liigutab roboti rattaid arvutiprogramm.

Kui programmi kirjutaja fantaasia ei ole näiteks kaldnurka või täisnurka ette näinud, läheb masin segadusse ega oska enam midagi teha. Keerutab ühe koha peal või kiirustab tuldud teed tagasi.

Efektne Kohuke

Kolmandana rajale läinud YD2 traadikera võlus välja võistluse esimese aplausi, kui jõudis kolmandal korrusel asunud karuni. Paraku päästmisest oli roboti käitumine kaugel. Masin lihtsalt lömastas karu pea, ja mitte üks kord.

Siis astus lavale võitja. IT Kolledži üliõpilaste Erki Naumanise ja Andres Ernitsa lame suurte ratastega Plaat liikus nobedalt toast tuppa karuni ja tagasi välja.

Ernits tunnistas hiljem, et aega jäi napiks ja haaratsid, millega karu ehitisest välja kanda, jäidki ehitamata.

Aga vilkalt toast tuppa liikumine tõi talle esimese vooru kolmanda koha ning hiilgav programmeerimine vaheajal lisas teises voorus nii palju kiirust, et esikoht oligi käes. Võidu tõi just vilgas spurt, sest lõpp-punktide poolest jagas ta kohta Tartu ülikooli füüsikute Kohukesega. Parem aeg otsustas.

Kohuke aga avaldas muljet valguspargiga. Heledad valgustid ees ja rohelised põhja all pidid looma valgusfooni, et sensorid ei eksiks, pidades näiteks mõnd pealtvaataja varju võistlusplatsil ekslikult mustaks jooneks, mida mööda liikuda.

«Me ei ole kuidagi seotud keskerakondlastega,» tõrjus füüsikamagistrant Deivid Pugal Kohukese tiimist.

Kättesaamatu karu

Pehme ja karvane karu jäigi võistlejaist majja.

Kõige mehisema katse karu päästa tegi tehnikaülikooli võistkonna Ele masin, kelle hiiglaslikud haaratsid avanesid karu nähes, aga siis andis sensor masinale arusaamatu signaali ja robot jäigi püüdma tuima puitseina mängukaru kõrval.

Peeter Marvet kinnitas optimistlikult, et ei ole pettunud, mis sest et võistlejad ei suutnud seekord ehitada masinat, mis oleks karu veatult välja kandnud.

«Ülesanne oli oluliselt keerulisem kui varasemate aastate omad kokku,» lausus ta.

Kogu päästeoperatsiooni matkiva robotivõistluse taga aga oli inglane Adam Eppendahl, kes veenis eestlasi, et aeg on teha midagi nõudlikumat.

Tuleval aastal ootab karu võistlejaid jälle mitmekorruselises hoones.

Ilmselt kaugel ei ole ka aeg, mil masinad õpivad ära ka Isaac Asimovi kolm robootikaseadust: ära vigasta inimest, täida tema korraldusi ja kaitse enda olemasolu.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5