Segane asi: mina ei saa aru, kuidas saab süüdistada üht ettevõtet selles, et ta idiootseid seadusi kasutades korraldab reklaamikampaania, mis paneb kogu rahva mitmeks kuuks tema tootest rääkima. Sest öelgu lugupeetud semiootikud, mida tahavad: tegu oli kohukese reklaamiga.

See, et leidub inimesi, kes pidasid seda Keskerakonna reklaamiks, on täiesti normaalne. Inimeste hulgas on igasuguseid: ka rumalaid ja lihtsameelseid. Selles ei ole süüdi piimatööstur ega erakond. Äärmisel juhul võiks proovida esitada süüdistuse Jumalale või loodusele. Inimesed saavad seepärast kogu aeg asjadest valesti aru. Selge värk, et segane asi, nagu ütleb mu äi. Selge märgini jõuan aga loo lõpus.

Lugupeetud semiootik ja Tartu ülikooli audoktor Umberto Eco kirjeldab analoogset valesti mõistmise olukorda ühes oma essees. Nimelt kahtlustab Eco, et reklaami tarbijad reageerivad oma sotsiaalse positsiooni kohaselt näiteks külmkapi reklaamile erinevalt. Keskklassi inimene saab aru, et reklaamitakse külmikut ja mõtleb uue hankimisele.

Vaene aga raevub ja hakkab mässama, sest saab kinnitust, et maailm on ebaõiglane. Eco nimetab olukorda vist ekslikuks dekodeerimiseks.

Ma vaatan end praegu ja ei jõua ära imestada: kas ma õigustan Keskerakonda? Ei õigusta. Veel mitte. Andke aega atra seada. Raha jagatakse minu arvates Tallinnas liiga vähe ja liiga vanadele (kas ei saaks seda 700 krooni maksmist kuidagi sagedasemaks, nii umbes kolm korda päevas ja vanusepiir umbes 34 juurde?), et minust Keskerakonna valija saaks.

Ometi tuleb tunnistada, et see K-kohukese kampaania on pannud mind Keskerakonda imetlema. Annaks jumal, et nad nüüd ei murduks, ning seda reklaami äkki omaks ei võtaks.

Teisalt jälle loodan, et politsei ka seda minu lugu üheks järjekordseks tõendiks loeb. Seekord K-kohukese kasuks.

Muuseas, ma ootasin enne valimisi pingeliselt sinikollaseid reklaame, mis nagu oleks ja nagu ei oleks Reformierakonna omad. Just Reformierakond on siiani poliitikas omanud vaimukuse monopoli. Jajah, tropid eest. Nad on surmtõsise näoga osanud teha väga naljakaid asju.

Näiteks saatsid Paltsule kangi, kui viimane tahtis laenata miljardi. See on teinud poliitilise diskursuse huvitavaks ka neile, kes saavad ideaalselt aru, et kui reklaamil on kiri «uus kohuke» ja see uus kohuke on olemas, siis on tegu ikkagi kohukese reklaamiga, vaatamata sellele, kas Edgar Savisaare valijad peavad seda Jeesuse Kristuse teiseks tulemiseks või mitte.

Au ja kiitus peaministrile, kes pole kaotanud pead ega ühinenud hüsteerikute kooriga. Surve on ilmselt suur. Postimees nimetab K-kohukese reklaame juhtkirjas «Eesti seadusandlusele põhimõtteliselt näkkusülitavaks juhtumiks». Sama tatise metafooriga tuli välja ka õiguskantsler, kes veel kuulutas, et nii ebaõiglasi valimisi tema ei mäletagi. Suured härrad ja lühike mälu. Puhake jalga.

Meenutage: alles see oli, kui enne valimisi prooviti alustada poliitilisi kriminaalasju. Praeguste valimiste suurimat skandaali uurivad aga mitte DNA-eksperdid ega mürgieksperdid ega mõrvagrupp ega vastuluureteenistused, nagu meie lähematel naabritel, vaid hoopis semiootikud. Märgiteadlased. Kultuurne, kas pole?

Pärast 2002. aasta kohalikke valimisi ja Keskerakonna suurt võitu kirjutas Hans H. Luik Ekspressi juhtkirjas, et Eesti ühiskonna areng järgmisel neljal aastal sõltub Keskerakonna võimest areneda.

Ma sõnastaks selle nüüd ümber nii: Eesti ühiskonna arengut viimastel aastatel näitab kõige paremini Keskerakonna areng. Sest kui seda varem vanakurjaks endaks peetud erakonda süüdistatakse lihtsameelsete inimeste kerges märgilises manipuleerimises, siis pole tegu kindlasti seadustele näkkusülitamisega.

Ei pea olema Tartu-Moskva koolkonna semiootik, et näha: tegu on selge märgiga sügavalt euroopalikust poliitilisest kultuurist, kus on lubatud teatud mängulisus. Eriti olukordades, kus seadus rääkimise keelab. Aga rääkima peab.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.91