Enamik majandusteadlastest on veendunud, et just see maksude tõstmine oli peamisi aluseid Clintoni aastatega kaasnenud erakordsele majanduslikule õitsengule. Bushi maksude alandamise järgne Ameerika majandus ei vaja vast kommentaare.

Nii et üks on selge: maksude alandamise ja majanduskasvu suhted on kõike muud kui mehhaanilised. Vaatamata sellele, et Eestis üritatakse väita vastupidist.

Sotsiaalpoliitika müüdid

Nüüd kui Rahvaliidu algatuse läbi on sotsiaalpoliitika ja maksuküsimused Eestis väljunud idealistliku või lausa müütilise mõtlemise raamidest, peavad Eesti parempoliitikud hakkama oma nägemusi tõsisemalt põhjendama.

Kuna me juba oleme ühe jalaga Euroopa Liidus, on loogiline, et hakataks ka Eestist pisut väljapoole vaatama. Seni on praktiliselt ignoreeritud Skandinaavia vaatenurka nendele küsimustele. Ma ei näe põhjust, miks nii peaks tegema.

Pigem vastupidi: kultuuriliselt ja geograafiliselt on ju Eesti palju lähemal Skandinaaviale kui näiteks Singapurile. Ja meie majandus on juba niikuinii üsna tihedalt Skandinaaviaga seotud.

Mis on selle vaikimise taga? Antakse nagu mõista, et meile kui majanduslikult edukale riigile Skandinaavia mudel ei sobi. Aga kas seda võiks ratsionaalselt põhjendada? Kui majandus oleks peamine argument, siis läheks vist raskeks: Skandinaavias on praegu kadestusväärse efektiivsusega toimiv majandusruum.

Soome oma tunnistati eelmisel aastal World Economic Forumi uurimuste järgi lausa maailma kõige konkurentsivõimelisemaks - Ameerika Ühendriigid olid teisel kohal, järgnesid Rootsi ja Taani!

Ja Rootsi vastuseis eurorahale on osaliselt põhjendatav kindlasti just majanduslike kaalutlustega. Nii et tundub, et jõuline sotsiaalpoliitika ja edukas majandus on kõike muud kui vastandid. Võib-olla nad isegi toetavad teineteist?!

Ühekülgne lähenemine

Eesti parempoliitikute vaikiva hoiaku muudab eriti jõhkraks see, et siiski võrreldakse oma nägemusi Skandinaavia mudeli teatud aspektidega. Ja seda tehakse tervikut täiesti ignoreerides, nagu praegu vanemapalga puhul.

Vanemapalk on jah, Skandinaavias sissetulekuga seotud, aga see on ainult üks aspekt tervikuna väga mitmetahulisest sotsiaalabisüsteemist.

Vanemapalk on väheseid valdkondi, kus tõesti suurema sissetulekuga inimestele makstakse suuremaid toetusi, aga teiste toetustega on see täiesti vastupidi.

Soomes näiteks on lasteaiamaks või lapsehoidmistoetuse suurus sõltuvad sissetulekutest, nii et raha suunatakse ikka neile, kellel on väiksemad sissetulekud.

Samamoodi on riigilt võimalik saada näiteks üüritoetust, aga ainult juhul, kui sissetulekud jäävad teatud piirist allapoole. Ka õppetoetustega on samamoodi. Ma juba kujutan ette, mis argumentidega meil vaesemaid soosiva toetussüsteemi vastu oldaks: see on ebavõrdne!

Aga vanemapalga puhul ei ole ebavõrdsus järsku enam mingi argument. Väga demagoogiline ja Skandinaavia poliitiliste realiteetide suhtes tugevalt ignorantne on ka Kallase avaldus, mille järgi maksude alandamisest puhkenud valitsuskriis olevat maailmas täiesti ainulaadne (PM 20.11).

Kui Skandinaavia on juba sedavõrd pikka aega jäänud oma kõrgete maksude juurde, tähendab see ainult ühte: rahvas toetab seda süsteemi ja seetõttu puudub tõsine poliitiline tahe sellesse küsimusse sekkuda. Või kui seda küsimust politiseeritakse, siis ei too see märkimisväärset valimisedu.

Soome viimased valimised on heaks näiteks: Koonderakond, suuruselt kolmas partei, tunnistas avalikult, et just maksualandamise punkt nende valimisprogrammis tõi kaasa valimiskaotuse.

Nõrgim lüli

Soomlased teavad, et väiksemate sissetulekutega inimesi toetav maksusüsteem on nende heaolu-ühiskonna aluseks. Lõppkokkuvõttes on see ju ka eetika küsimus: Skandinaavias arvestatakse ka keti nõrgemate lülidega ja tänu sellele nähakse ühiskonda tervikuna.

Eesti ühiskonna prioriteet on eelkõige edukate huvid ja sealjuures tehakse lausa avalikult vahet täisväärtuslike ja teisejärguliste kodanike vahel. Inimväärikus ei ole vist Eesti parempoliitikute jaoks kunagi argumendiks olnud.

Alles see oli, kui Euroopa Liiduga ühinemist pooldavad poliitikud külvasid kampaania käigus rohket optimismi tuleviku suhtes.

Nüüd kui loosungiperiood on läbi saanud, oleks ülim aeg küsida, kuidas Eesti riik kavatseb vastata liitumisega kaasnevatele sotsiaalpoliitilistele väljakutsetele. Kuidas kavatsetakse hoida Euroopa tööturu avanedes madalal riigipalgal töötavaid kõrge kvalifikatsiooniga inimesi Eestis? Raske oleks näiteks leida ratsionaalset põhjendust arstide jäämiseks sellisesse riiki, kus nende tööd ei väärtustata.

Või kuidas takistada «sotsiaal-turismi» kõrge sotsiaalabiga maadesse? Või lihtsalt ümberkolimist tipptasemel haridussüsteemiga inimväärsesse elukeskkonda? Skandinaavia on siinsamas, meie kõrval. Võrdlusmoment on paratamatu.

Ma arvan, et pikemas perspektiivis ei ole Eestil valikut: meie ühiskond peab muutuma sotsiaalselt õiglasemaks ja inimväärsemaks. On alust arvata, et see soodustab ka majanduse arengut. Ja lõpuks: see on ka ainuke viis, kuidas me saaksime tunda end täisväärtusliku põhjamaana, mida me ju nii väga olla tahame!

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.34