Kuigi meie oma kodumaised detektiivid on pingutanud teleekraanil halle ajurakukesi juba septembrist saati, jätkub kunstivargaid, hoolikalt varjatud mõrvu, kurje kaksikõdesid ja muud kriminaalset talveni välja. Uurimaks, millised seosed on sarjadel päris politseitööga, palus Arter kaht Eesti krimisarja – ETV «Ohtlikku lendu» ja Kanal 2 «Kelgukoeri» – kommenteerida politseitöötajatel. Kummagi sarja neljandat osa, mis olid eetris kahe nädala eest, vaatasid ja kommenteerisid Põhja politseiprefektuuri töötajad: kriminaalosakonna narkokuritegude talituse vanemkomissar Kaido Kõplas, kriminaalosakonna kriminalistikatalituse vanemkomissar Annika Lall, eurointegratsiooniga tegelev politseijuhtivinspektor, endine majanduskuritegude uurija Alice Järvet ja pressiesindaja Harrys Puusepp. Asjatundjad leidsid, et politseitöö õppefilmiks ei saa kumbagi sarja pidada. Kõplase sõnul on kuritegude süžeed põnevad, kuid päris elus nõuaks selliste asjade lahendamine tunduvalt rohkem aega ja vaeva. «Mis puudutab neis seriaalides kinnipidamisele eelnevat tööd ja kinnipidamist ennast, siis need on tegelikkusest kaugel,» nentis ta. «Iga kinnipidamine nõuab eeltööd nii kontoris kui ka tänaval, ja sellesse kaasatakse enamasti rohkem politseinikke kui kaks. Kui ka päriselt oleks kuritegude avastamine nii lihtne, et kaks politseiametnikku käivad natuke vestlemas, ootavad ekspertiisi tulemused ära ja mõtlevad pisut, oleks avastatud kuritegude arv tõenäoliselt mitu korda suurem.» Puusepa hinnangul mõjuvad mõlemas sarjas usutavalt pigem politseinikud kui tavainimesed. «Sarjadest kumab päris tõetruult läbi, kui palju need inimesed ennast oma tööle pühendavad,» leidis pressiesindaja. «Nagu kriminaalpolitseinikud ise ütlevad – nende amet on rohkem kui töö, see on eluviis.» Näitlejate tööd kiitsid kõik kommenteerijad. «Nii Matvere, Malmsten kui ka Uukkivi kannavad oma rolli hästi välja, öeldes tihti rohkem, kui tekst väljendada lubab,» mainis Puusepp.
Ohtlik lend 12 osa, viimane osa eetris 3. detsembril. Ühe osa filmimisele kulus umbes neli päeva. Koostöö politseiga. Põhiline koostöö Põhja ja Lääne politseiprefektuuriga. Tegevprodutsent Peep Viljamäe: «Koostöö politseiga laabus suurepäraselt.» Mõned võttepaigad. Ammende Villa ja Endla teater Pärnus, uurijate kontor ehitatud ETV stuudiosse. Jabur juhtum võtetelt. Peep Viljamäe: «Kord leidsime võttekoha tund enne võtete algust.» Lemmikloom. Västriku hinnaline kala, mille ta ostis naisele Egiptuse lepitusreisiks mõeldud raha eest, on papagoikala ja ostetud ühest Tallinnas Tartu maanteel asuvast lemmikloomakauplusest. Kommentaar «Kelgukoertele». Peep Viljamäe: «Ma ei hakkaks võrdlema. Ma tean, mis seisus nad on. Edu ja õnne ainult, ei ole lihtne seda teha Eesti oludes. Ja muidugi on meil kõik paremini, loomulikult.» Politseitöö tõetruudus Kaido Kõplas: «Ohtlik lend» annab politseitööst reaalsema ülevaate kui «Kelgukoerad», seda eelkõige n-ö pehmema vaatenurga alt. Et olustik on viidud väikelinna, Pärnusse, ja seda pole püütud umbisikustada – Pärnu on ikka Pärnu ja kõik kohad on äratuntavad –, siis annab see tegijatele parema võimaluse läheneda vaatajale isiklikumalt. Õhkkond, töökohad, autod ja omavaheline dialoog on suhteliselt õnnestunud – on parasjagu huumorit, kuid see kannab välja ka teised sisse toodud tõsisemad suhteliinid (nii töö- kui ka eraelulised). Annika Lall: Osa, mida vaatasin, algas pommiähvardusega. Kui me ka tavatöös piiraksime pommikahtlusega sündmuskohta nii, nagu seda oli filmis tehtud, siis oleks kuri karjas. Pisut võõras oli see, kuidas ülemus, olles tundnud Evas ära n-ö vana kliendi, läks põlema ja väljendas end väga aktiivselt. Tekst Alice Järvet: Siin on kindlasti tegemist hea stsenaariumiga, tekstist ja tegevusest moodustub tervik. Sellest tulenevalt on film hästi jälgitav, isegi kaasahaarav. Sisu Harrys Puusepp: Ei taha uskuda, et ükski tasemel uurija – aga nii Västrikku kujutatakse – hakkaks kriminaalmenetluse käiku sekkuma, arendades isiklikku suhet kahtlusaluse või uurimisse puutuva inimesega. Rohkelt on ootamatusi ja keerdkäike. Annika Lall: Nähtud osa lõpp oli teatraalne, ei tahaks uskuda, et kuriteos kahtlustatava kinnivõtmine käib sellisel moel. Läks kuidagi imalaks. Vürtsi lisas «armunud» politseinik, kes jäi oma teenistusrelvast ilma. Seda küll hetkeks, aga see näitas ebaprofessionaalsust. Kuid kirjutame selle suure armastuse süüks! Hea huumoriga võis vaadata kunstikoguja juurde pandud varitsust. See oli originaalne, kui toodi toredad sinised sussikesed ja need politseinikele välja jagati Näitlejad Alice Järvet: Parima mulje jättis Elisabet Tamm, kes oli viinud ennast hästi kurssi uurija töö iseärasuste ja detailidega ja suutis omandatut edukalt rakendada. Vead Kaido Kõplas: Ebareaalne suhe politseiniku ja kriminaalasja raames politsei huviorbiidis oleva isiku vahel ning sama politseiniku kaasamine just selle kuriteo uurimisse. Kui narkokuriteos kavatsetakse kinni pidada kolm isikut, siis kaasab politsei ainuüksi kinnipidamiseks minimaalselt kuus inimest. Põhja politseiprefektuuri narkokuritegude talitus oleks sedasorti operatsiooni tarbeks arvestanud kümne inimesega. Harrys Puusepp: Minule on miinus võttepaikade äratuntavus – kui sa Eesti väiksuse juures tahad inimesi uskuma panna, et tegevus toimub Pärnus, tuleks see ka Pärnus üles võtta. Pirita rannal filmitud kaadrid ei pane mind uskuma, et süžee rullub lahti Eesti suvepealinnas. Meeskond Stsenarist – Mihkel Ulman Kaasstsenarist – Livia Ulman Režissöör – Ain Prosa Operaator – Raul Priks Helilooja – Ardo R. Varres Kostümeerija – Anneli Pahman Grimeerija – Inga Tõnissar Pürotehnik – Armin Aldtorf Tegevprodutsent – Peep Viljamäe Produtsent – Raivo Suviste Tunnusmuusika – Sõpruse Puiestee «Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head» Tootja – Balti Video Osatäitjad Andres Västrik alias Vistrik – Marko Matvere Rita Leidpalu – Elisabet Tamm Västriku ja Rita ülemus Rein Pihelgas – Jaan Rekkor Västriku endine naine Katrin – Piret Kalda Katrini uus mees, Västriku endine partner Marek Ollinen – Leino Rei Västriku tütar Kaja – Ursula Ratasepp
Kelgukoerad Kanal 2-ga on kokkulepe kümne osa peale, sõltuvalt vaadatavusest võidakse kevadel veel kümme osa juurde teha. Filmitakse viie osa kaupa, ühe osa tegemiseks kulub umbes kaks päeva. Koostöö politseiga. Produtsent Toomas Kirss: «Reapolitseinikud võtsid alguses eitava hoiaku, ei nõustunud absoluutselt koostööd tegema. Panime siis oma näitlejad politseiriietesse. Nüüd on suhtumine juba normaalsem.» Mõned võttepaigad. Patareivangla (laibakuur), Kopli asotsiaalide elamised, uurijate kontoriks on ühe ravimifirma kontor, sest keskkriminaalpolitsei ruumid ei meenuta tüüpilisi filmilikke politseiruume, Sirje Eesmaa kodu Nõmmel (Kõsta kodu), Tiina Mõisa kontor Tabasalus. Lemmikloom. Uurija Posti koer Rolf on tegelikult produtsent Toomas Kirsi koer Jabur juhtum võtetelt. Toomas Kirss: «Eriti jabur oli see, kui filmisime patareivangla operatsioonitoas, mis on sarjas laibakuur, ja valgustaja ühendas mingid juhtmed, nii et saime laes lambi põlema. Kõik plaksutasid, kõigil oli jube hea meel. Valgustaja leidis veel mingisugused lambid ja pani need ka põlema. Kõik plaksutasid. Pärast selgus, et põlema pandud lambid olid kvartslambid. Asi lõppes sellega, et Madis Milling viidi arsti juurde, sest kvartslambi all tohib olla kõige rohkem 15 minutit ilma prillideta, aga meie filmisime neli tundi, nii et terve võttegrupp sai korralikult põletada.» Kommentaar «Ohtlikule lennule». Toomas Kirss: «Minu meelest on täiesti korralikult tehtud. Prosa teebki hästi korralikult ja puhtalt. See on ühest küljest positiivne, aga teisest küljest natuke negatiivne, sest ta ei üllata kuskilt kandist. Meie kaamera ja pildikeel on hoopis teistsugune, vaataja ei ole harjunud meie n-ö ujuva kaameraga. Meie montaaž on kiirem.» Politseitöö tõetruudus Kaido Kõplas: Politseikuvandi loomiseks kasutatud autod, kontor ja kriminaalpolitseinike riietus ei vasta tegelikkusele. Ülikonnaga tavaline kriminaalpolitseinik sündmuskohal üldiselt ei käi. Annika Lall: Seriaalist jääb mulje, et tegemist pole klassikaliste uurijatega, vaid tõsiste krimkameestega. Uurija ei sebi tavaliselt ringi, ta küll kuulab üle ja käib ka sündmuskohtadel, aga on rohkem ikka kabinetikeskne. Need toredad paarimehed on loomult krimkamehed mis krimkamehed. Tekst Kaido Kõplas: Häirib ebarealistlik, kuidagi küündimatu tekst, ja kui on üritatud luua nn musta huumorit kasutav politsei, siis see pole just eriti õnnestunud. Harrys Puusepp: Tegelaste tekst jättis kohati veidi kohmaka mulje, aga seda mitte näitlejate esituse, vaid teksti sisu tõttu. Lihtsalt pisut puine. Alice Järvet: Tundub, et näitlejad seisavad silmitsi väga keeruka ülesandega, mille puhul võib stsenaristi tööd kommenteerides kasutada Lev Tolstoi sõnu noorele kirjanikule: «Kui võimalik, palun ärge kirjutage.» Annika Lall: Tekst ja dialoogid on asjakohased, sest politsei võib oma igapäevatöös kasutada ka väga mahlakat teksti, aga see ei tähenda, et filmis on seda vähe või palju. Kildu tuleb rebida, see töö on selline, et žargoon käib tegemistega kaasas. Ilma selleta ei saa läbi politseitöös ega ka filmis, mis kajastab seda valdkonda. Sisu Harrys Puusepp: Kahjuks sai sellist asjade käiku juba eelmise nädala «Ohtlikus lennus» näha. Annika Lall: Teist nädalat järjest oli läbivaks teemaks kaksikute käsitlus. Tegevustik on igati usutav ja jäi isegi mulje, et idee on saadud tegelikust elust. Kindlasti võib elus midagi sarnast toimuda, sest raha on ennegi «imesid» teinud ja inimesi tülli ajanud. Näitlejad Annika Lall: Malmsteni ja Uukkivi ülemus on vahel pisut liiga närviline ja seda on ülemäära võimendatud. Samas – tavatöös esineb selliseidki natuure. Vead Kaido Kõplas: Erariides politseinikud üldjuhul politseivärvides ametiautoga ei sõida. Kriminaalpolitseinikel pole uusi Subaru autosid, tegemist on nagu reklaamiga – iseenesest on see loogiline, sest kuidagi peab seriaal ennast ära tasuma. Harrys Puusepp: Ebareaalne tundus vast see, et vastupidi sarjas nähtule pole Põhja prefektuuris tapmiste avastamise protsendiga küll probleeme. Ma ei usu ka, et ükski ülemus politseis selle pärast alluvate peale karjub, Eesti politsei tase on kõrgem. Annika Lall: Pisikesed puudujäägid on vast vormiriietuse kandmisel ja politseivärvides sõidukiga liikumisel erariietes. Politsei pikeesärk ei peaks olema pintsaku all, selline riietuse kombinatsioon pole just kõige õigem. Krimkamehed ja ka uurijad sõidavad tavaliselt eravärvides masinatega, operatiivgrupp on vormis ja sõidab politseiautoga. Osatäitjad uurija Kõsta – Mait Malmsten uurija Post – Ivo Uukkivi Kõsta ja Posti ülemus komissar Kelk – Kalju Komissarov Hilje Murel – Kõsta naine Merle Palmiste – Posti õde Ita Ever – Kõsta naise vanaema Paul Laasik – politseiekspert Madis Milling – nooremuurija-autojuht Mart Mirtel Pohla – politseijaoskonna sekretär Kadri Adamson – politseijaoskonna sekretär Ülle Kaljuste – Kelgu naine Eduard Toman – endine politseinik Aleks Meeskond Stsenarist – Eleonora Berg (pseudonüüm) Režissöör – Raivo Maripuu Operaator – Elen Lotman Produtsent – Toomas Kirss Tootja – Risti Grupp Tunnusmuusika – Supernova «Kuu» |
kõik galeriid
