Andres Maimiku ja Jaak Kilmi «Müümise kunst» on dokumentaalfilm, mida läbib filmitegijate püüe mitte võtta seisukohta. Esitatut võiks nimetada sotsioloogiliseks vaatluseks (mis Ameerikas asjade käiku mõjutavaks osalusvaatluseks muutub).

Samal teemal: Halastamatu skoor: kaks äpardujat ja üks loobuja

Haavav kiretus

Ilmselt ongi «Müümise kunsti» dokumentaalsus see, mis vaatajat enim haavab. Seda kahel põhjusel.

Esiteks, dokumentaalfilmi žanr annab kiretuse, mida kunstiline film sageli ei sisalda. Seda isegi siis, kui vaataja teab, et ka dokfilm ei ole tegija hinnangust vaba. Tegija ideoloogia sekkub materjali vähemalt kaks korda: kui valitakse teema ja filmitavad ning eriti montaaži käigus.

Nii sunnib lõikamise ja kleepimise käigus sündinud müügi- ja usukoosolekute kõrvutus nägema sarnasusi (sama juhtub Tupperware’ müügimehe Evelini elumantra «Kõik siin elus on üksainus müük» kõrvutamisel kristliku lastelauluga), Vainu omamishüpnootilistele tulevikule suunatud fantaasiamängudele järgnevad kaadrid viletsast paneelmajade linnaosast kriipivat erisust.

Teiseks. Hirmu ei ärata stsenaariumikirjutaja välja mõeldud üleloomulikud õuduslood, vaid see, mille kohta vaataja teab, et on tingimused, meeleseisund, mille aktualiseerudes ta ise sellisteks tegudeks võimeline oleks. Kui paljud saavad öelda, et nad massimõjutusele allunud pole või ei ole kordki teistest tegevusvaldkondadest kõneledes äriretoorikat kasutanud?

Ei ole sellisest retoorikast vaba ka ametlikult kultuuriväärtuste eest seisev institutsioon, mis «kultuuritarbimise» ja «loomemajanduse» nime all strateegilisi muutusi rakendab.

Kuid filmitegijate ideoloogia paljastamisega saab karastunud silm hakkama. Mida filmitegijad kiretul moel edasi annavad, on tavapärasest ideoloogiast kraadi võrra kangem kraam.

Dokumentaalselt kirjeldatud ühiskonna toimemehhanism põhineb hirmul – hirmul mitte olla edukas, olla vaene, vana, imelik. Hirm mitte olla heaks kiidetud, sellest tulev edumentaliteet, muutumissoov ja äriretoorika moodustavad nähtuse, mida võiks kultuuriteoreetik Antonio Gramsci terminit kasutades hegemooniaks nimetada.

Müümisretoorika ja saavutamismentaliteedi domineerimine genereerib vastavat usku, mõtlemist ja käitumist. Hirmul põhinev edumentaliteet imbub igapäevaellu kui lõhnatu ja värvitu gaas, mida me ei tunne, kuid mis mõjutab meie mõtlemist ja käitumist.

Või kuidas teisiti seletada, kui ühel päeval leiab pealtnäha mõistlik inimene end Tupperware’ jõulupeol rõõmust tantsimas kingiks saadud plasttotsikute tõttu või nutmas Peep Vainu kõnekoosolekul oma viletsuse ja väetisuse pärast?

Kuid – loogiline küsimus – kui meie viis mõelda ja käituda on sellest mentaliteedist mõjutatud, siis kuidas selle domineerimist märgata? Vaadake, mõni meist on lihtsalt puudulikult sotsialiseerunud. Õnneks.

Positiivse puudega filmitegijad on tõmmanud läraki! vaataja silme ette kriipiva tõdemuse kodaniku alluvuslikkusest.

Suurim religioon maailmas

Tegelikult võib ka hea analüüsioskusega tavakodanik leida ses domineerivas mentaliteedis vasturääkivusi. Lihtsam paradoks: motivatsioonikoolitus toitub neist, kes usuvad, et on halb olla selline, nagu nad on.

Kui on halb olla selline, nagu oled, siis järelikult tuleb muutuda. (Raamatuturustajad ei otsi filmis tööle neid, kes tahavad raha teenida, vaid neid, kes muidu oma eluga rahulolematud on). Teisalt – nii Vain kui raamatumüügimentorid rõhutavad, et endasse tuleb uskuda ning endas kindel olla.

Muidugi ajab selline paradoksaalsus juhtme kokku ja pisarad silma. Teoloogiatudeng Raigo jääbki müügimaailmale võõraks – mõtleb liialt.

Kuid millise tundega vaatavad seda filmi seal osalenud? Milliseid mõtteid see neis tekitab? Kas neil on piinlik? Või tunnevad nad uhkust?

Ausalt, ma ei tea, kuidas arvustada filmi selle tegelastele liiga tegemata. Siirus allub ka oma allutatuses arvustamisformaadile raskelt.

Tegijad on pannud tegelased avama oma tegelikke ihasid ja liikumapanevaid jõude. Isegi kui need pole nende omad, mõjuvad nad alastusena. Kas tõesti osalejad polnud näinud ühtegi Maimiku või Kilmi filmi?

Õõvastavaim oli heade müügitulemuste eest kiituseks sädeleva krooni pähe saanud inimese avameelsuspuhang, eneseirooniast vaba enesepaljastus, mis avab tema maailma alustalad – hirmu mitte teistele meeldida.

Ärge saage minust valesti aru, äri ei ole iseenesest halb. Halb on see, kui ühe valdkonna mentaliteet laotub kõigile teistele ja saab domineerivaks.

Müügist on ammu saanud suurim religioon. Nagu enamikus religioonides, ei ole ka seal kohta irooniale. Põrgu või paradiis, vali. Üks jumal, üks hindamiskriteerium. Oled võitja või luuser, sellest sõltub, oled sa väärt elama või ei.