Uus «OP!» toob vaatajale kirjanduse ja disaini. Muus osas jätkub saade kaheksandat hooaega tuntud headuses ja tempokuses. Mitte halvasti, aga mitte ka jalustrabavalt. Natuke liiga palju kindla peale minekuid ja vähe eksperimente. Meeldis, et uued rubriigid sobituvad saatesse oma kindla läbimõeldud tempo, rütmi ja ruumiga. Siiski võiks disainiga pisut kokku tõmmata. Sest seoses disainiaastaga jookseb kunst nüüd niikuinii vaatajani. Annike Laigo helendav vaip on juba tunginud tagumistelt kultuurikülgedelt päevalehtede esikaantele. Ilmselt on fosforvärvist põrandakatet näinud rohkem inimesi kui näiteks kuulnud Trialogose festivalist. «OP!»-ilt ootaks rohkem alternatiivset lähenemist.Kirjandus teise uustulnukana oli huvitavam. Kadri Liik Triin Soometsa lahkamas – mõnus julge valik, mis vedas välja. Pisut häiris triviaalne ruumilahendus. Et kui on film, paneme taustaks kaamera, kui on kirjandus, peab kindlasti olema miskit kirevat ja boheemlikku, kunstist räägime eranditult valgel steriilsel taustal ning kui meil on poeesia-muusika-filosoofia üritus, seisab peakorraldaja kõledas kirikus. Saate dünaamika seisukohast mängisid nii erinevad ruumid küll hästi, aga temaatiliselt erilist üllatusmomenti ei pakkunud. Vilen Künnapu ja Ain Padriku tornita ilmselt ei saa ja sellest pole midagi, sest visuaalselt oli see kahtlemata parim pala – uus, suur, klaasist ja steriilne. Objekt, millega kaamera absoluutselt alati atraktiivselt flirtida saab. Tipphetkeks kujunes Mihhail Lotman punasel taustal, pool habet valguses ja pool varjus. Karl Martin Sinijärve eelnev kommentaar – «Ja tegu ei ole postmodernistliku paradigma diskursiivse dekonstruktsiooniga» – mõjus nagu sõbralik semiootikust sõbra narrimine viinapitsi taga. Ja lõi selle õige meeleolu. Sinijärve positsioon autorina on jõuline, süstib saatesse väge ja muudab selle nauditavaks. Minu lemmikuks jäi Trialogose lõiku sissejuhatav lause: «Keset Tallinna vanalinna elavad õnneks veel mõned inimesed.» Õnneks on ka «OP!» endiselt alles. Kommerts ja eliit saavad kokku ja peaaegu et ei kaklegi. |
