See, kui mugavalt me maakodudes või ringkäikudel maale end tunneme, sõltub suuresti ümbritsevast keskkonnast. Veekogud on osa sellest. Saastatud veekogud ei tõmba kedagi ligi, pigem ajavad vihale ning sunnivad maamehe poole rusikat vibutama. On selge, et põllumajandustootmine mõjutab maapiirkonnas oluliselt veevarude seisukorda. Põhilised reostusallikad on jätkuvalt farmid, mille sõnnikumajandus ei vasta kahjuks ikka veel keskkonnanõuetele. Siiani on probleemiks nii korralike sõnnikuhoidlate puudumine kui ka nende liiga väike maht. Seetõttu peavad loomakasvatusega tegelevad põllumajandustootjad lähiajal tegema jätkuvalt investeeringuid sõnnikukäitlusse. Ja see pole sugugi peenraha, mis rahakotist välja tuleb anda, vaid ikka suured summad. Nitraaditundlikul alal tuleb sõnnikuhoidlad keskkonnanõuetega vastavusse viia 2008. aasta 31. detsembriks ning mujal Eestis 1. jaanuariks 2010. Aega justkui oleks, kuid ka tööpõld on lai. Kes ei usu, sõitku maale ja vaadaku. Veekaitsenõuete ülimuslikkus Sõnnikuhoidlate kordategemiseks makstakse Eesti maaelu arengukava 2004–2006 raames toetust. Eestil on siin teatud eelis, nimelt saame kasutada Euroopa Liidu uutele liikmesriikidele mõeldud erandit, mille kohaselt võib toetusmäära maksumuse sisse arvestada ka investeeringukulusid. Seetõttu ongi toetusskeem üles ehitatud lihtsustatud investeeringutoetusena. Viimane võimalus toetusskeemiga liituda on käesoleva aasta sügisel, arengukava viimasel aastal. Toetust võib taotleda füüsiline või juriidiline isik, kes peab loomakasvatusehitises üle kümne loomühikule vastaval hulgal veiseid, lambaid, kitsi või sigu. Nii loomad kui ehitis, kus loomi peetakse, peavad olema põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametis (PRIA) registreeritud. Mida reaalselt tähendab kümme loomühikut? See võrdub näiteks 11 lüpsilehma või 67 lamba või kümne lüpsilehma ja ühe lambaga. Toetatakse neid investeeringuid, mis on vajalikud sõnnikuhoidla veekaitsenõuetega vastavusse viimiseks, kusjuures taotleja võib toetuse abil korda teha ühe või mitu sõnnikuhoidlat, arv pole tähtis. Toetust makstakse sõnnikuhoidlaga seotud põllumajandusloomade arvu alusel ja kolmeaastase kohustusperioodi jooksul – igal aastal vastavalt 8. oktoobri loomade arvule. Reeglid on lihtsad: taotleja kohustub jätkama loomakasvatusega kolm aastat vähemalt 70 protsendi ulatuses ning teeb kavandatud investeeringud tähtajaks. Toetust saab aastas 1252 krooni loomühiku kohta, kuid
mitte rohkem kui 391 165 krooni ühele taotlejale. Seega on kolme aasta jooksul
kokku võimalik taotleda kuni 1 175 495 krooni. Taotlemise kord Sel aastal võtab PRIA taotlusi vastu 9. oktoobrist kuni
6. novembrini. Tähele tuleb panna seda, et esmakordsetel taotlejatel on eelnevalt vaja maakondlikule keskkonnateenistusele esitada ettevõtte sõnniku käitluskava ning kooskõlastamiseks ka investeeringukava. Samuti on vaja investeeringukava muutmisel see uuesti keskkonnateenistuses kooskõlastada. Keskkonnateenistused annavad kooskõlastusi 5. septembrist kuni septembri lõpuni. Toetust makstakse taotlejale kolmeaastase toetusperioodi jooksul olenemata sellest, kas taotlus esitati esmakordselt 2004., 2005. või esitatakse 2006. aastal. Kõik taotlusvormid ning nende täitmise juhendid leiab PRIA koduleheküljelt www.pria.ee. PRIA peadirektori otsuse alusel makstakse toetus taotleja arveldusarvele järgneva aasta 30. juuniks ning andmed edastatakse keskkonnaministeeriumi info- ja tehnokeskusele. Kohapealset kontrolli investeeringute täitmise ja loomade arvu üle teostab PRIA. PRIA järelevalveametnikel on õigus kontrollida nii loomade arvestusdokumente kui ka investeeringut tõendavaid dokumente. Ka keskkonnainspektsioon kontrollib jätkuvalt sõnnikukäitluse keskkonnanõuete täitmist. Tuhat sõnnikuhoidlat korda Kuigi 2004. aastal oli tegu uue toetusega, on tänaseks toetusskeemiga ühinenud 865 taotlejat ja toetusega tehakse korda ligikaudu 1000 sõnnikuhoidlat. Samas on veel palju selliseid loomakasvatajaid, kes ei ole toetust mingil põhjusel taotlema tulnud, kuid keda ootame sügisel viimast võimalust kasutama. Loodetavasti aitab toetus kaasa kogu sõnnikukäitluse parandamisele, sest nüüd on põhjust läbi mõelda, milline saab olema kogu sõnnikukäitlussüsteem. Tervikliku lähenemisega on lämmastikukaod kõige väiksemad ja nii hakkavad investeeringud tasapisi ära tasuma. Nutikamad põllumehed on alati teadnud sõnniku väärtust väetisena, mis võimaldab mineraalväetiste arvelt kokku hoidu. |