Tühi kära

Margus Jegorov avaldab 26. juuli Postimehes arvamust, et Eesti pealinna nime vene tähestikus ühe n-iga kirjutamine peaks käima vastastikusel põhimõttel: meile Pihkva, mitte Pskov; venelastele Tallin, mitte Tallinn. Päris nii see siiski ei käi.

Meenutatagu taustaks veidi fakte. Eesti pealinna on vene keeles nimetatud mitut moodi: leetopisside Kolõvanist kuni saksapärase Revelini. Pärast Eesti iseseisvumist võeti 1920. aastatel vene keeles tarvitusele Eesti pealinna eestikeelne nimi Tallinn. Kogu küsimus taandub sellele, kui täpselt on nime eri aegadel vene tähestikku ümber kirjutatud.

Eesti vene ajakirjanduses kirjutati 1920. ja 1930. aastatel Tallinn valdavalt kahe n-iga; ka pärast 1940. aastat jätkus see nii mõnda aega. Ühe n-iga «Tallin» tuli kasutusele Nõukogude Venemaal koos «Sarema», «Hiuma» jms ebatäpsete nimekujudega. Kui 1972. aastal (alles siis!) viimaks ka Moskvas hakati kirjutama «Saaremaa» ja «Hiiumaa» (vene tähtedega), siis jäi «Tallin» ainsaks transkriptsioonierandiks. Uno Ussisoo algatusel kaotati Eestis see erand ametlikult 1989. aastal ning reeglipärane ümberkirjutus on ka praegu Eestis kehtiv norm ja arusaam.

Vene keeles ei ole ega saagi olla reeglit, mis keelaks nimede reeglipärast transkriptsiooni, st kirjutamast sõna «linn» nimes Tallinn teisiti kui nimedes Annelinn või Tammelinn.

1995. aastal andis Vene president seadluse, millega Venemaal muudeti ametlikuks normiks mitte ainult «Tallin», vaid pöörati tagasi kõik muud nimekujude parandused, mis 1980. aastate lõpust alates endise NSV Liidu aladel olid toimunud, nt uuesti «Alma-Ata» kasahhipärase Almatõ asemel, «Moldavija» originaalipärase Moldova asemel, «Tatarija» Tatarstani asemel jne.

Siin ei maksaks näha poliitikat, sest «ohvriks» langes isegi Venemaa parim sõber Valgevene, keda Venemaal nimetatakse nüüd uuesti nimega «Belorussija», samas kui Valgevene enda venekeelsetes tekstides on edasi «Belarus».

Ühel hetkel võtsid lihtsalt võimust konservatiivsed lingvistid, kes kasutasid ka ära nostalgiat nõukogude aja järele. Ilmselt ei ole nimekuju «Tallin» tänini Venemaal lõplikult juurdunud, mistõttu Vene välisministeeriumi lehele peeti vajalikuks panna vastav manitsus.

«Pihkva» näol ei ole aga tegu ebatäpse ümberkirjutusega vene «Pskovist», vaid ikka põlises kasutuses eestipäraseks kujunenud nimevastega. Kui juba otsida analoogiat Tallinna nime probleemile, siis 1995. aasta otsusega oleks võrreldav see, kui meie näiteks muudaksime 1983. a otsuse ja hakkaksime Rootsi pealinna nime uuesti kirjutama kujul «Stokholm» (mitte reeglipäraselt «Stockholm», nagu praegu). Vaevalt rootslased selle peale solvuksid, kuid ma ei usu, et nad Rootsis seda mõistlikuks peaksid. Olen Margus Jegoroviga ühel nõul, et meilgi pole lingvistiliste nüansside peale põhjust solvuda. Kuid meil Eestis oma veendumuse järgi talitada ei takista samuti miski.

Peeter Päll

Imperaatorlikud õhulossid

Peterburi lähiümbruses asuvaid imperaatorlikke lossi- ja pargiansambleid on võrreldud erinevatest vääriskividest loodud ehtega – nii seisab reisifirma Tiit Reisid turismimessil jagatud reklaamlehel ja koduleheküljel «Peterburi ümbruse imperaatorlikud lossid». Peterhof, Tsarskoje Selo, Oranienbaum, Pavlovsk, Gattšina, Kroonlinn...

Sellegipoolest kipub tegelikus elus reisisoovijaid vähevõitu olema, ka kõige tavalisema Peterburi reisi puhul. Lahendus: Tiit Reisid leiutab toote, mida võiks sarnaselt nn loteriimajutusega nimetada loteriireisipaketiks.

Ostsimegi Tiit Reisidelt selle uhke nimega pakettreisi kahele 2.–5. juulini. Laeval infotunnis selgus aga, et meid viiakse hoopis teisele reisile, ilmselt vastavalt pakettreisile «St. Peterburg».

Reisijuht seda kommenteerida ei osanud, vaid soovitas tagasi jõudes Tiit Reiside büroosse pöörduda ning mainis, et tema teada ei kogunenud Peterburi ümbruse reisile piisavalt soovijaid. Samas selgus, et petta said meiega sarnaselt vähemalt veel kaks reisijat.

Sõitvalt laevalt maha ei hüppa. Ainus soov oli kiiremini Peterburi jõuda ja bussiga koju sõita.

Tegelikult ei olnud sedagi võimalust, sest tagasi üle piiri saab vaid sama rühmaga (tagasi tulles selgus, et piiri ületamine on üldse omaette teema).

Ees oli kolm päeva Tiit Reiside pantvangis, ainult et lunaraha olid nad ettemaksuna juba kätte saanud.

Reisijuhilt kuulsime veel, et viimaste nädalate jooksul ei olnud hotellis «St. Peterburg» sooja vett, aga nüüd äkki on. Ja üleüldse, tema firmat ei esinda, kuna töötab seal vaid lepingu alusel.

Kohapeal selgus muidugi, et hotellis sooja vett ei ole. Toad kergelt räämas, telekapult ei tööta, aga selle eest töötab krapp – kolm tärni ikkagi.

Kui reisilt tagasi jõudes Tiit Reiside büroosse helistasin, seletas firma töötaja, et reis «Peterburi ümbruse imperaatorlikud lossid» jäi ära vähese reisijate arvu tõttu.

Ametlikule kaebusele vastas aga (küll mitmekordse meeldetuletuse peale) Tiit Randmaa isiklikult: «Te osalesite reisil, millele registreerusite». Nii et nagu ikka, ise olete lollid.

Selge on aga, et ilma selle trikita oleks ka teine reis ära jäänud, sest kokku sai meid ikkagi ainult 21.

Nii et, kallid sõbrad, kui sõidate Tiiduga näiteks Pariisi ja selle ajaloolist ümbrust vaatama, ärge selle ümbruse suhtes nii väga kindlad olge. Või siis Rundale ja Sigulda asemel näete ainult Riiat. Ärge kurvastage, sest tagasi sõites näidatakse neid teile videost (kui juhtute just selle bussiga sõitma, kus video töötab).

Lõpuks võite veel Tiidult kirjagi saada, et «Vabandame selle (küll mitte Tiit Reisidest sõltunud) ebamugavuse pärast.

Meil on väga kahju, et reis, millega ülejäänud sama rühma reisijad väga rahule jäid, Teile ebameeldivaks kogemuseks osutus.» (Ilmselt kirjutasid kõik ülejäänud meie rühma reisijad Tiidule tänukirja.)

Nagu ütleb inglane: That's what I call customer focus, ehk seda ma nimetangi kliendikesksuseks.

Ärge ainult Tiidult raha tagasi küsige. Selle koha pealt ta ei kuule.

Karta on aga, et kliendi lollitamine ja valetamine ei mahu tarbijakaitseseaduse ega turismiseaduse, veel vähem heade tavade raamidesse.

Aleksander Vilenberg

Headele inimestele

Lehtedes kirjutatakse päevast päeva, et vanurite ja invaliidide elujärg on raske. Mina, kes ma olen lapsest saadik invaliid ja elan Tallinnas Lasnamäe vanurite majas, tunnen end ülimalt turvaliselt.

Maja haldavad Riho Suurkask Lasnamäe linnaosa asevanemana ja Koit Nõlvak linnaosa valitsuse sotsiaalosakonna juhatajana. Kui neid suurepäraseid inimesi ei oleks, siis minu pea ei võtaks küll, kuidas 1025 krooniga võib ära elada. Siiamaani olen nende inimeste abiga toime tulnud. Suur Tänu.

Gunnar Kont, lapsest saadik invaliid

Täpsustus artiklile seppadest

24. juuli 2004. a Postimehes ilmunud artiklist «Saksamaa sellid lihvivad Eestis tisleri- ja sepatöö oskusi» võib välja lugeda, et Ivar Feldmann omab sepikoda Ülenurmel ning on iseseisev Tartu sepp.

Artiklist ei ilmne asjaolu, et Ivar Feldmann on Eesti Põllumajandusmuuseumis põhitöökohaga töötav sepp ning artiklis mainitud sepikoda kuulub Eesti Põllumajandusmuuseumile.

Kalver Künnapuu, Eesti Põllumajandusmuuseumi direktor

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 2