Inimest, kes vähe teleka ees istub, on raske sinna ka meelitada. Viimasel aastakümnel pole enam kassahitte, mida meie kanalid sisse osta ei suudaks. Paha küll öelda, ent suur osa filmisõpru eelistab soovitud asja netist alla laadida ja ilma lõputute pausideta ära vaadata. Filmidevahelised reklaamiplokid koosnevad poolenisti telekanali enda saadete-filmide promodest, mistõttu ollakse pidevalt ajagraafikust maas ega näidata pea kunagi filmi tiitreid korralikult lõpuni. Muide, alles tiitrite lõpus on ära toodud paljude jaoks huvipakkuv nimistu linateoses kõlanud lauludest ja filmi valmimisaasta. Mida siis promotakse? Ühe väga hea filmi vahepeal suudeti mulle selgeks teha, kui hea ja põnev ja actionlik on argipäevaõhtune saade «Õnnesärgis sündinud». Nagu imeväel passisingi ühe sombusevõitu ilmaga kell 20.25 teleka ees. Tõepoolest, saatelõigud olid põnevad, ent mõistmatuks jäi, miks oli vaja eesti saatejuhil seal vahel võõrkeha rolli täita. Lisaks veel reklaamipausid. Tõmbas tempo kohe alla. Juba lapsepõlvest mäletan Kirill Teiteri liiklussaateid ja hindan kõrgelt tema kogemusi ja teadmistevaramut, aga selles kontekstis poleks vaja mingeid uimaseid tekstitahvlilt mahaloetud vahekommentaare! Kallid programmijuhid, subtiitrid ajaksid asja kenasti ära ja me saaksime aru, mis ekraanil toimub. Kui mõtlete, et sellisel eetriajal on palju lapsi teleka ees, siis sellest saatest soovitan soojalt lapsed, ja kõik nõrganärvilised, üldse eemal hoida! Päris õõvastav on kümneid kordi ühtejutti näha, kuidas ema koos lapsega, pea ees, põleva maja viiendalt korruselt alla hüppab! Sisse ostetud saadete puhul mäletan, et ka «Maailma naljakaimad koduvideod» polnud just maailma kõige naljakamad ja meie kodumaine saatejuht lõhkus saate konteksti veel enam. Tolle saate puhul oli eriti naljakas just see, et peale meie saatejuhi näidati ära ka originaalsaate vedaja sõnavõtud. |
