Vaid hetkel, kui me Baltoka kunstilise juhi Priit Rauaga
esmaspäeval kohtume. Priit, mees, kelle õlul on kogu festivali programm
– see tähendab, tema valitud on kõik lavastused, mida etendatakse –,
tuleb tormates ja hilineb veidi, raputab pead: «Uskumatu tamp on peal!»
Et räägime juttu, et mida festivalist on oodata Ma lülitan diktofoni sisse. Priit köhib hääle puhtaks. «See ei ole otse-eeter,» ütlen mina. Et nagu nali või midagi. «Ma
tean,» vastab Priit. Njahh. Hetke pärast hakkame mõlemad itsitama.
Paariks minutiks. Ikka liiga absurdne dialoog oli see. Aga – nagu
öeldud – festivalini on veel vaid kaks päeva. Mis seis on? Seis
on selles mõttes hea, et ikka enamik tulijatest tuleb ja loodetavasti
saavad iraanlased ka viisad. Siis on kõik hästi. Ja liibanonlased. Nad
peaksid saama piiri peal viisa. Iraaniga on ju nii – selleks et minna
mõnda riiki, kus on Eesti saatkond ja kust saaks viisa, vajavad nad
omakorda viisat. On kergem, kui nad saavad selle piiri pealt. Ministrid
kirjutasid paberid alla ja nüüd saavad. Loodetavasti. Oli ka üks
viimase hetke ärakukkumine – «Everybody for Berlusconi» –, aga ikka
juhtub. See oli kahe riigi koostöö, aga nad ei saanud hakkama. Ikka
juhtub. Võrrelge tulevat Baltoscandalit eelmisega. On see teistsugune? Minu
jaoks on küll teistsugune. Ma arvan, et see on natukene seotud sellega,
et ka mina olen kaks aastat vanemaks läinud. Hakkavad vanainimese mured
tekkima. Sellised sotsiaalsed. (Naerab puginal.) Seekord on
natukene rohkem poliitilist teatrit. Aga mitte nii, nagu seda Eestis
väga tihti mõistetakse. Mitte otse. Keegi ei ütle otse, et me oleme
need või nood. Ja kui keegi ütlebki niimoodi – no näiteks [Kristian]
Smeds –, siis noh, ta on jällegi Smeds. Ta ütleb seda, irve näol. Samal
ajal tuleb festival väga hoogne, ja mina ei kujuta küll ette, et seal
oleks mõni etendus, mille kohta saaks vaataja öelda, et oi Möga? Ei, mitte et möga. Et see ei ole teater, see on mingi niisama eputamine. Selleks et midagi uut teha. Põhiline
erinevus on võib-olla see, et esiteks olen ma saanud festivali üle
kauem mõtiskleda, valinud lugusid pikemalt. Seal ei ole niimoodi, et
viimase kahe aasta lood, on palju varasemaid lugusid. Mis on väga hää.
Nad on sisse sulanud. Teiseks, väga paljud nendest tegijatest,
kes tulevad, on kõva teooriapõhjaga inimesed. Professorid on kõik.
Niinimetatud, eks ole. Ja nad on väga erinevad. Vaatajad ja ka
teatriinimesed saavad nendega sügavuti asju arutada. Ja
erinevus on hea. Näiteks, juba kohe kolmapäev hakkab etendustega, mida
mõne arvates on võib-olla väga raske kokku sobitada. On Rui Horta
energiline «lätakas» ja siis Hooman Sharifi tõsiselt mediteeriv tükk.
Mis nõuab aega. Mulle sobivad nad sellises järjekorras hästi. Ja ma
loodan, et ka publikule. Igal festivalil on mingi «must!». Mingi asi, mida lihtsalt peab nägema. Mis sel korral? Väga raske on niimoodi öelda. Väga raske. René
Pollesch igal juhul. Ja minu meelest on «must!» Amir Reza Koohestani.
Neid peab kas või sellepärast nägema, et see on väga kõva sõna, et nad
siia tulevad. Mark Ravenhill on samuti muidugi kõva sõna, aga teda on
meil juba kahes teatris mängitud – publikul on mingi ettekujutus, mis
see on. Mitte ainult kirjutatud tekstina. Aga need kaks tüüpi on midagi täitsa uut. Ja
ma üldse ei alahindaks sel aastal, nii nagu ka eelmine kord, Olematu
Teatri programmi. Nii nagu eelmine kord juhtus – see on midagi, kust
võib pärleid tulla. Need on asjad, mida te ei ole ise näinud? Mitte ühtegi. Mitte keegi ei ole näinud. (Pugistab jälle naerda.) Keegi vist on näinud Anders Härmi asja, mida ta kuskil Saksamaal on korra esitanud. Kui te nädal tagasi samast kohast Olematu Teatri tegijate vastuseid lugesite, mis tunde see festivalijuhis tekitas? Väga hea. Väga hea tunde. Keegi ei ütelnud täpselt, et ma tean, mis asi see on. Keegi ei saagi seda teada. Võib-olla
on see minu enda kiiks, aga mul on tekkinud probleem sellest, et olen
Eestis hakanud liiga palju kuulma – kunstist rääkides – sõnu «õige» ja
«vale». Millest ma ei saa aru, mis see tähendab. Ja sellepärast ongi
hea, kui keegi mis «õige» ja «vale»!? Pole olemas! Keegi ei teagi, mis asi see on. Vaatame! Need
inimesed, kes lähevad vaatama Smedsi – kuigi ma tean, et sinna on juba
väga raske pileteid saada –, põhimõtteliselt võib öelda, et seda on
väga raske nimetada teatriks. Aga millekski muuks on seda veel raskem
nimetada. (Ja jälle. Pugistab naerda.) Ja teiseks – ma ei
viitsigi otsida, et mis ta nüüd siis on. Mulle tundub, et see sünergia,
mis tekib nende inimeste Rakveres viibides, on hea. No ja sel
korral me töötame ka järgmiseks Baltokaks ette. Hooman Sharifi teeb
praegu Kanuti Gildi saalis asja, mis tuleb alles järgmisel festivalil.
> Loe edasi |
