Arusaamatu tants aurukatla ümber, mida Eesti Draamateatriks kutsutakse, on ilmselgelt liiga kaua kestnud. Sellest saab aru mitte üksnes enamik teatriinimestest, vaid igaüks, kes vähegi kultuuriilmas toimuvat jälgib. Sealt majast pole tõusnud küll päris taevani paisuvaid skandaale, kuid pidevat tule tuha all vindumist on tunda. Kuidas muidu tõlgendada seda, et teatris, mida ajalooliselt siinseks eliitteatriks peetakse, teatris, mis veel mõnda aega tagasi rääkis suure suuga eesti rahvusteatriks pürgimisest, teatris, mille näitlejapotentsiaal on nii võimas, et selle mõõtmiseks pole veel kunstilist tollipulka loodud, on juht vahetunud pea sama sagedasti, kui vahetuvad hooajad. On proovitud küll nii ja teisiti. Peanäitejuhi kõrval on olnud küll panganduse-, filmi- ja kes teab mis taustaga direktoreid veel. Püsima pole neist jäänud aga ükski. Seevastu nurinad trupis ja pinged majas on ainult kasvanud. Ja viimasel ajal vaat et plahvatamiseni, nagu kostab kuluaaridest. Eks asjaolugi, et sihtasutuse nõukogu senise direktori Kristian Taska lahkumispalve silmapilkselt rahuldas, ole märk sellestsamast. Nüüd on nõukogul otsus tehtud ja uueks juhiks on kutsutud Rein Oja. Olemasolevatest valikutest parim, ütleb kultuuriminister Raivo Palmaru. Teatriringkonnad teavad, et sedapuhku on ministril õigus. Õigemini loodavad ennast teadvat, et on. Näitlejataustaga ja ka praegu lavalises tippvormis olev Oja on aastatega, mis ta nii teatri- kui ka näitlejate liitu juhtis, ennast võimeka administraatorina tõestanud. Lisaks on ta teatriilmas juba oma isikuomaduste poolest tunnustatud autoriteet – kui sellist skaalat kuidagi adekvaatseks või kasutatavaks pidada. Loomingulisi inimesi juhtida on midagi muud kui kommivabrikus liinide monteerimist korraldada või turundust hallata. Siin on tarvis teistsugust, isiksuslikult aktsepteeritud juhitüüpi. Persooni, keda loominguline kollektiiv nii materiaalselt kui ka mentaalselt usub ja usaldab. Ja selline mees peaks Rein Oja küll olema. Tõsi on ka tulevase teatrijuhi avaldus tänases lehes, et Draamateater on justkui pildilt kadunud ning et teatri saab pildile tagasi tõsta vaid kvaliteedi, see tähendab heade etendustega. Rein Oja võiks olla mees, kes lõpuks suudab Draamateatri päästmisega ka hakkama saada. |
