Nii endine Viru varietee solist ja praegune juht Ants Vähejaus kui ka Anna Ekstoni käe all õppinud baleriin, nüüdne solist ja lavastaja Irina Kruglova sattusid Viru varietee truppi kaheksakümnendatel. Ja neil on, mida möödunust meenutada.

Tants dekolteele kinnitunud riidepuuga

Ants: «80-ndail Mait Agu lavastatud «Minu veetlevas leedis» oli stseen, kus kõrgklassi härrad vastandusid prügivedajatega, kelle seltskonda kuulus ka ihaldusväärne lilleneiu.

Olin tollal repetiitor, aga ka tantsisin. Sel õhtul käisin veel vahepeal Olümpia varietees tantsimas, ja kui saabusin tagasi Virusse, selgus, et üht kolmest härrasmehest pole, ühe prügivedaja-poisi olin aga enne vabaks lasknud, arvestades, et teen osa ise ära. Numbris olid aga väga keerulised tõsted, seda lilleneiut tuli väänata üht, teist ja kolmandat pidi. Nii et mõlemas seltskonnas pidi kindlasti olema kolm meest.

Teen siis oma prügivedaja osa, ise kogu aeg mõtlen, mis ma nüüd peale hakkan. Sada mõtet käis peast läbi! Lõpuks andsin kõrgklassi härradele märku, et nad mu nii-öelda kinni maksaksid – see õigustaks, miks mina prügivedajana äkitselt kõrgseltskonnale appi lähen. Nii pistiski üks härra mulle demonstratiivselt raha särgi vahele. Kõik tõsted said tehtud nii nagu vaja ning pärast kaalusime, et nõnda võikski jääda...»

Irina: «Mäletan, kuidas «Minu veetlevas leedis» tulid lavale õukonnadaame kehastavad tantsijannad, ja kõik muudkui itsitasid. Sest ühel tantsijal, Žanna Metelitsal oli jäänud tema järgmine kostüüm dekolteesse koos riidepuuga kinni, aga ta ise seda ei märganudki! Ei saanud arugi, et kostüüm oleks raskem või midagi! Naersime nii, et pisarad purskusid silmist!

Või siis üks teine juhtum, üks Antsu seatud duett. Tantsijannal jäi üle õla visatud uhke lilla suleboa kuidagi lae külge kinni ning nii see nagu vorst seal rippuski...

Vanasti laulsid solistid juhtmetega mikrofoni. Üks «Minu veetleva leedi» lilleneiudest tormas kord lavale, juhtmed jäid kaela taha kinni ning tantsija kukkus pikali maha. Nuta või naera!»

Piinlik lugu: stringid keset lava

Irina: «Meenub veel üks duett, mida tantsisin koos Vladimir Klepininiga – tõsine duett etendusest «Supernova». Laval saadavad meid ka seitse rühmatantsijat, ja vehivad salamisi meie poole kätega. Oli ka põhjust – üks neist oli koos oma kostüümiga kellegi stringid kaasa haaranud ning tantsu ajal kukkusid need lavale maha. Ja kogu selle numbri kestel lebasid need laval! ... Kujutan ette, mida vaatajad arvata võisid. Mõtlesin siis, et huvitav, mida teeb praegu järgmise numbri tantsija, kes neid stringe ilmselt juba lava taga otsib ... Lavalt lahkudes tegin piruetiga kummarduse ning haarasin stringid endaga kaasa.»

Ants: «Mai Murdmaa lavastas Sirje Nurmise ja minu peal ühe numbri – see oli tükk nimega «Muinaslugu muusikas» –, kus oli hästi palju tõsteid. Murdmaa tõsted olid aga tihti umbes sellised, et vasaku käega parema kõrva tagant ja ühe jala peal ja siis veel hüpata. Otsustas siis, et õpetab numbri meile selgeks ja meie õpetame edasi Juta Lehistele ja Vjatšeslav Maimussovile, kes seda tantsima hakkavad. Nii juhtuski. Juta Lehiste väitis nagu raudnael, et temaga midagi ei juhtu ja tal pole dublante vaja. Sama kinnitas Maimussov.

Ja ükskord enne etendust selgub, et Maimussov on haige. Mida teha? Kui see number ära jätta, kestab lavastuse teine vaatus vaid kümme minutit, ja see olnuks skandaal. Lähen Juta juurde ja küsin, kas teeme ära. Loomulikult! Aga ma polnud Jutaga ühtki tõstet ega kombinatsiooni läbi teinud. Harjutasime üleminekuid koridoris, aga üks tõste oli selline, et ta on minu õla peal, teeb üle pea fuetee ja maandub siis alla poosi.

Et koridoris jäi lagi liialt madalaks, harjutasime valvelauas edasi. Ütlen kaastantsijatele, et kes verd kardab, ärgu meid saalist vaadaku... Kõik muidugi läksid. Aga Juta oli tõesti nagu raudnael ja – ära tegime! Oleks kas või üks asi ebaõnnestunud!»

Kummaline paabulinnutants

Irina: «See juhtus 90-ndate algul kruiisilaeval. Pidime ülikiiresti ühest numbrist teise üle minema. Äkitselt tormab minu juurde nooruke tantsijanna, kes oli just äärmiselt tempoka ja üles-alla tõsteid täis tša-tša lõpetanud, ise väga ähmi täis. Mõtlen omaette, et mis siis nüüd lahti. Selgus, et ta vaeseke oli kiiruga unustanud oma niigi napi kostüümi sukkpükstele stringid peale tõmmata ning tantsis sellises olukorras kogu etteaste. Järgmistes numbrites ta sel õhtul enam kaasa lüüa ei tahtnud ega suutnud...

Aga 2000. aastal ansambli Laine juubelikontserdil Vanemuises tantsisin, käes kaks hiigelsuurt lehvikut. Lehvikuid selja taha viies haakusid nad aga miskit moodi üksteise külge. Teen tantsides ringe edasi, samal ajal muudkui raputan lehvikuid, et nad lahti tuleksid, aga asjata. Kaalusin juba, kas peaksin ehk lavalt efektselt lahkuma... Pärast kontserti astus mu juurde staažikas tantsija Elonna Spriit ja ütles, et küll oli tore, et paabulindu mängisin. Ja et kõige efektsem oli just sabaväristamine... Seda paabulinnutantsu on mulle hiljemgi tunnustavalt meenutatud...»

Kankaani finaal – teadvusetult laval

Irina: «Hiljuti jälgisin Viimsi spaas etendust publiku hulgast. Ühel hetkel vaatan, et meestantsijad peaksid juba laval olema, aga neid pole kuskil. Mis toimub?! Laval on naistantsija pikka aega üksi ning on näha, et närvis – kõigepealt keerutab end kohapeal, siis kõnnib graatsiliselt ringi ning lõpuks hakkab publikuga suhtlema. Astub siis lavale tagasi ning hakkab tagalaval olevat ust lingist sikutama, uksele koputama jne. See oligi tegelikult uks, mille kaudu meie meestantsijad pidanuksid lavale tulema. Aga see jäigi kinni, sest oli kuidagi kinni kiilunud! Nii oligi neiu sunnitud seekord esitama neljaminutilise eksprompt-soolotantsu ootamisest, ja kedagi ei tulnudki...

Laval võib ka traumasid ette tulla. Kaks meest – Vladimir Klepinin ja Raivo Peekman – esitavad ühes kavas kankaani. Tantsu käigus sooritavad nad eri suundades kukerpalli, aga Klepinin kõksab Peekmanile peaga näkku nii, et too jääb teadvusetult lamama. Meie, tüdrukud, tantsime edasi. Ja seda oleks pidanud nägema, kuidas üks mees teist lavalt minema tassib... Raivo oli pärast nädal aega haiguslehel.

Üks teine kord juhtus, et Klepinin unustas teda selg ees langemise ajal kinni püüda. Nii et Raivo lausa prantsatas maha. Publik oli muidugi vaimustuses...»

Ants: «Minu veetleva leedi» etenduses kasutati suurt peegelseina. Kankaan lõppes alati sellega, et tüdrukud ei kergitanud üles vaid kleidisaba, vaid läksid seina juurde, asetasid käed maha ja viskusid vastu seina. Kaheksast reas tüdrukust kõige äärmine viskas end aga seisu tagasi pöörates valele poole ning kukkus enda kõrval kätel seisnud neiule otsa, see vajus omakorda peale järgmisele, ning nõnda terve rida. Läks nagu lehvik kinni! Numbri lõpetamiseks pidid nad ka karjuma ja kiljuma, kuid seekord kõlas saalis lausa kõrvulukustav kisa. Piigad lahkusid lavalt roomates, rahvas aga möirgas saalis naerda.»

Kuidas Viru varietee tantsijail tänasel suurel juubelietendusel läheb, võib näha õhtul linnahallis. Okas kurku ja pind jalga!IaI

Viru varietee neli aega

Esimene.

Viru varietee avati 1972. aastal tollases Tallinna suurimas hotellis. Orkestri, trupi ja eeskavade valiku tegid Ago-Endrik Kerge ja Inge Põder, kes lõid süžeelisi lavastusi originaalmuusikale. Eeskavade pealkirjad olid ajastukohased: «Ülemiste vanake», «Rävala rokk» jt.

Teine.

1982. aastal hakkas kunstiliseks juhiks Ülle Ulla ning lavaküpseks said näiteks Mait Agu lavastatud «Minu veetlev leedi» ja Kalju Saarekese «Supernova».

Kolmas.

1985. aastast juhtis varieteed Ants Vähejaus, kellel õnnestus truppi välismaalegi viia. Neljatunnist kava esitati näiteks Turus Typhoosi hallis aastavahetusel, kus «soojendusartistina» astus eelnevalt üles kitarrist Francis Goya.

Neljas.

Praegu üritab Viru varietee hoida olude kiuste klassikalist varieteežanri elus, taastades või uuesti lavastades vanu numbreid näitamaks, et tase pole aastatega kaotsi läinud.