Viimasel ajal on ÜRO Julgeolekunõukogu aruteludel tihti tõstatatud kliimamuutuste probleemi. Kongo saadik lausus selle kohta järgmiselt: «Mitte esimest korda maailma ajaloos ei toimu sõjalised kokkupõrked maa, joogivee ja rikkuste pärast, kuid võrreldes varasemate konfliktidega on olukord nüüd mitu korda tõsisem.» Prantslaste arvates on tegemist lausa inimkonna tulevikku ohustava küsimusega. Belglaste sõnul peab aga võitlust loodusjõududest tuleneva ohu vastu alustama meie julgeolekukäsitluse ümbersõnastamisest. Probleem on selles, et me ei saa enam lubada endale seisukohta, nagu ei muutuks planeedi olukord praegusega võrreldes. ÜRO peasekretär Ban Ki Moon sõnas, et meie keskkonna olukord on vägagi murettekitav. Kuid mis sunnib eespool mainitud kõnelejaid selliseid murelikke avaldusi tegema? Kas tõesti vaid kliimamuutused? Meid ähvardav oht on viimase kahe aasta jooksul oluliselt kasvanud ja loodusõnnetuste tagajärjed aina tõsisemaks muutunud. Probleemi olemasolu kinnitavad hiljutised teadusuuringud. Nende mõned võimalike looduskatastroofide stsenaariumid ületavad isegi kõige suuremaid kartusi. Seetõttu on muutunud ilmselgeks asjaolu, et õnnetuste ja tormide tagajärjed mõjutavad otseselt julgeolekupoliitika alustalasid. Juba niigi pingelistes piirkondades toovad looduskatastroofidest tingitud üleujutused, nakkushaigused ja näljahädad endaga kaasa rahvaste põgenemist kriisipiirkondadest naaberriikidesse. Põud ja ikaldused põhjustavad toidu-, joogivee- ja energiapuudust sageli seal, kus varud on juba niigi kasinad. Suurbritannia valitsuse tellitud ja möödunud aastal avaldatud uuringu, nn Stern Review Reporti andmetel ei ole nii ulatuslikke majandusprobleeme pärast Teist maailmasõda varem esinenud. Me ei saa loodusmõjude küsimust vaadelda enam ainult kitsas rahvusliku julgeoleku mõõtmes – tegemist on vägagi üleilmse julgeolekupoliitilise probleemiga niigi hapras maailmas, kus riikide vastastikune sõltuvus üha suureneb. Kahetsusväärselt satuvad esimesena löögi alla just need riigid ja rahvad, kes on kõige enam haavatavad ning pole võimelised selliste probleemide puhul piisavalt oskuslikult tegutsema. Kindlasti ei saa me eelistada ühte probleemi teisele selliste oluliste küsimuste puhul nagu võitlus vaesusega ja tasakaalus looduse säilitamine. Kuid ilma viimaseta ei õnnestu ka esimest probleemi lahendada. Kõigile, kes tahavad rohkem teada, missugused on teadlaste meelest meid ohustavate loodusõnnetuste laiemad tagajärjed, soovitan tutvuda Ameerika Ühendriikide sõjaväe nõuandva kogu hiljuti ilmunud jahmatamapaneva raportiga. Nimetatud ühendus koosneb peamiselt USA armee endistest kindralitest ja admiralidest, kes oma pika karjääri jooksul on näinud erinevaid ohtusid alates külma sõja aegsest pidevast tuumarelvade vastasseisust kuni viimaste aastate jooksul ägenenud terrorirünnakuteni. Kuigi need endised sõjaväelased ei ole olnud tüüpilised looduskaitsjad, rõhutavad nad esitatud raportis, et võimalikud tulevased keskkonnakatastroofid on Ameerika suurim julgeolekuoht. Nende sõnul «põhjustavad just loodusõnnetused ebastabiilsuse suurenemist maailma pingekolletes». Seega hakkab tulevikus ÜRO Julgeolekunõukogus käsitletavaid küsimusi aina enam mõjutama meie planeedi muutlik ja ebastabiilne kliima. Sellest murest ajendatuna kasutan Suurbritannia eesistumise ajal võimalust alustada ÜRO Julgeolekunõukogus esimest korda keskkonnahoiu arutelu. Praeguseks on 53 riiki ühinenud Suurbritannia alustatud debatiga, et aidata kaasa probleemi teadvustamisele (mis näitab, et kliimamuutuste küsimus ei jäta enam paljusid riike ükskõikseks). ÜRO Julgeolekunõukogu on määratud vastutama üleilmse rahu ja julgeoleku eest. Keskkonnaprobleemide sarnane mõistmine võimaldab meil tulevikus teha õigeid otsuseid maailma majanduse kaitsmiseks. Võitluses puhtama keskkonna eest ei saa teha vahet valdkondadel, millele tähelepanu pöörame – ühtmoodi on olulised nii keskkonna-, majandus- kui ka julgeolekuküsimused. Alustatud debatt on silmapaistva tähtsusega. Arutelu näitab, et kliimamuutused on üks osa peamistest julgeolekut mõjutavatest teguritest. Suur osa rahvusvahelisest üldsusest on nüüdseks mõistnud ebastabiilsest keskkonnast tulenevaid ohte. Loodushoid vajab edaspidi meie pidevat tähelepanu. Mida paremini õnnestub selle jagatud eesmärgi nimel koos tegutseda, seda turvalisemalt võime tunda end tulevikus. Kliimamuutuste põhjustatud ohtude ennetamiseks peame tegema koostööd. Nii saame tulevikus vältida meid lõhestavaid konflikte ja tülisid. Suurbritannia välisminister Margaret Beckett esines selle avaldusega ÜRO Julgeolekunõukogus New Yorgis 16. aprillil. |
