Majandusliku tõlgendamise reegel on üks kesksemaid põhimõtteid maksuõiguses. Lahti seletatuna: maksukohustus ei sõltu sellest, kuidas on maksustatavad tehingud või toimingud juriidiliselt vormistatud, vaid sellest, mis on nende tegelik majanduslik sisu. Viimasel ajal on avalikkuses arutluse all olnud, kuidas rakendab maksuhaldur majandusliku tõlgendamise põhimõtet. Teemakäsitlusel on opereeritud selliste määratlustega nagu «riigi omavoli», «hirmuõhkkonna tekitamine», «õiguskindluse puudumine». Lähtuda sisust Paljudes hinnangutes kiputakse kas tahtlikult või kogemata mööda vaatama asjade tegelikust sisust. Selleks et kaitsta ja luua ausat konkurentsikeskkonda ning kindlustada ühiskonnas üldine positiivne hoiak maksude maksmise suhtes, on maksuhalduri esmatähtis ülesanne tagada võrdne maksustamine. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 12 ütleb, et seaduse ees on kõik võrdsed. Maksuhaldur peab majandusliku tõlgendamise kaasabil tagama, et kõiki sarnastes tingimustes tegutsevaid isikuid koheldaks maksustamisel võrdselt. Tähtis saab siin olla vaid see, milline on tegelik olukord, mitte see, kuidas keegi oma tehinguid või toiminguid ise nimetab. Vastupidine lähenemine muudaks kohustusliku iseloomuga avalik-õigusliku maksu vabatahtlikuks annetuseks, mille suurus sõltub konkreetse isiku lahkusest. Selline tagajärg ei võimaldaks maksukoormust tegelikult võrdselt jaotada ning oleks seetõttu vastuolus maksude olemuse ja mõttega Eesti Vabariigis. Seega majandustehingute sisu ja vormi eristamine oli, on ja jääb. Eelkirjeldatud viisil maksustamise võimalikkust Eesti Vabariigis ei saa pidada üllatuslikuks või ootamatuks. Riigikohus on juba alates 1999. aastast selgesõnaliselt välistanud maksumaksjate omavaheliste kokkulepete mõju maksukohustusele ning seega lugenud maksuseaduste rakendamisel oluliseks tehingu tegelikku sisu. Viimati on riigikohus majandusliku põhimõtte abil ühetaolise maksustamise tagamise kinnitanud 2007. aasta jaanuaris. Seega eksitavad ja hirmutavad maksuhalduri kriitikud alusetult avalikkust, kui räägivad maksuhalduri omavolist maksude määramisel. Tegelikuks põhjuseks selliste kriitiliste seisukohtade levitamisel võib olla hoopis turunduslik soov luua nõudlus oma teenuse järele. Ümberlükkamist vajab ka väide, et valdav osa maksuotsuseid on rajatud majandusliku tõlgendamise meetodile – selliste juhtumite osakaal on väiksem kui üks protsent. 2006. aastal tegi amet 2011 maksukontrolli, millest vaid 20 juhtumi puhul rakendati majandusliku tõlgendamise meetodit. Kontrollitegevuse tulemusena määras amet läinud aastal vähem kui 0,5 miljardi krooni väärtuses täiendavaid makse, samas kui maksutulude laekumine riigieelarvesse oli enam kui 55 miljardit krooni.Eeltoodu on kinnituseks faktile, et suurem osa maksumaksjatest on seadusekuulekad ning valmis seadusi korrektselt täitma. Seega kõlab ilmselgelt sobimatult väide, et maksuhaldur kohustab maksumaksjaid valima maksunduslikult enam koormava võimaluse. Veelgi arusaamatum on seisukoht, et maksuhalduri tegevuse tulemuslikkuse kriteeriumiks on tehingutingimuste «meeldimine» maksuhalduri ametnikule. Maksuhaldur tegutseb rangelt seaduse alusel ning kontrolliobjektid valitakse arvulistele näitajatele tugineva riskianalüüsiga. Subjektiivsus on selles protsessis viidud miinimumini. Usaldus tagab laekumise Probleemolukordades ei ole lahendus vastasseisus, vaid ühises lahenduste otsimises. Kui maksumaksjal puudub usaldus riigi vastu, siis puudub enamikul maksumaksjatest ka soov oma kohustusi korrektselt täita. Õnneks see nii ei ole. Tunnetame oma vastutust maksumaksjate ees, kes eetilistel kaalutlustel ei pea võimalikuks kasutada ebaausaid võtteid maksukohustuse täitmisel. Kui riik ei suuda ausat maksumaksjat kaitsta, tekib konkurentsieelis ühiskondlikke mängureegleid eiravatel ettevõtjatel, mis toob kaasa topeltstandardid ja ühiskonna moraalse laostumise. |
