Uued plaadid
(5)
06.11.2004 00:01
Kommenteeri | Loe
kommentaare
RAMMSTEIN Reise, reise (Universal) On olnud mõned Ameerikad (Kafka, Ginsbergi, Vennaskonna), mida Ameerika juures armastada võib. Kui varasemad Rammsteini menupaketid (Sehnsucht ja Mutter) olid omamoodi tehnoroki mustriliidrid, siis viimase põhiline joon on tuua popmuusikasse marssi ja hümnihüpnootikat. Rammstein on hakanud liikuma (või taandarenenud?) teises võtmes ja lauludesse on sugenenud müügiartikliloosungite sündroom. «Die Sicht ist gut der Himmel klar!» (vaade puhas, ilm selge) või «Coca-Cola, sometimes war» (kokakoola, vahel sõda) on vaid üksikud näited otsesest Ameerika gay-draamaga üledoseerimisest ja enim lausutud märksõnade ülepruukimisest. Oli veel aeg, kui Tom of Finland võis käia, šokolaadibatoonike taskus, ja panna oma objektid naeratama merejalaväelase või natsi napis kostüümis ja see vabastas stereotüüpide illusioone. Nii pole lugu aga enam Rammsteiniga, mis nagu vastupidi kukub oma SS- ja SM-kujundites Kinder-üllatusmuna tasemele. Rammsteini müüt hakkab taanduma, liikuma oma loogilise lõpu poole. Võibolla on tunda veel üksikuid püüdlusi halva mängu juures head nägu teha, forsseeritud modulatsioonidesse mõned sarkasmid paigutada, aga langemine groteski on vältimatu. Rokiklassikale nii omaseks kangelasromantikaks, mille tipus 80ndail hiilgasid näiteks Iron Maiden või Accept, on Rammsteinil pakkuda kibestunud pihtimust ärkamisest produtsendi unenäos. Bänd on hakanud meenutama valimisi. Mõned palad plaadil on aga miskipärast veel eepilised («Los»). Tüüpiline ballaadike «Ohne Dich» sarnaneb paraku sensuaalse eelmängulaadse viisijupiga, mille poolest harilikult Celine Dioni tuntakse. Et rämedakõlaline Till Lindemann sellele veel hääle lisab, sünnib musterproduktsiooni perekonda uus ebard. Palju õnne! Tahad või mitte, üllatuda polegi millestki. Ainult leppida tuleb. Jaak Rand •• ERKKI HYVA Varjust rambini (Õunaviks) Tartu esidžentelmeni täispikk CD. Müts üllitusjulguse ees maha – Hyva külluslikku fenomeni plaadile kätkeda pole kerge, ta võiks valutult enamiku oma psühhedeelsest pillivõlumiskunstist, filosoofiaandest ja heasüdamlikkusest muudele Eesti bändidele annetada. Kettal kõlab põhiliselt Erkki omalooming, aga leidub ka nii-öelda töötlusi estraadi varasalvest. «Nii-öelda töötlusi» sellepärast, et Hyva arranžeeringud on kordumatud ja täis uskumatuid üllatusi. Pealiskaudne kuulaja võib seda diletantismiks pidada, aga kas maksab siis artistile ette heita võimet muutuda «oma loomingut esitades sedavõrd ekspressiivseks, et ilmselt pole seda võimalik hiljem absoluutselt korrata». Ants Tõnisson ••••• GOLDIE LOOKIN CHAIN Greatest Hits (Atlantic) Täiuslikult ebatäiuslik räpp-grupp, meenutab 15 aasta tagust Beastie Boysi (lahedalt logisev, sita saundiga ning erinevaid ideid pungil album «Paul’s Boutique»). Ma arvan, et enamiku bändide puhul ajab veiderdamine lihtsalt oksele, aga need Walesi tänavalõngused, neoondressidega breikarid ja endised koolipidude tolad on teinud albumi, mis on nii puhastavalt geto-, raha- ja kunstipretensioonitu ja nii õilsa pohhuismiga suvalt produtseeritud, et seda kuulates varisevad su peas kokku kõigi tipp-produtsentide konstrueeritud struktuurid ja sa tšekkad ehedat, lustiga tehtud, humoorikat, andekat ja punki hiphoppi. Lugu «You Knows I Loves You» saab aasta peapreemia soul-funk-kategoorias. Jess, ai lavz ju bastardinos! Valner Valme ••••• DYNAMO PRODUCTIONS Get It Together (Unique) Sämpledeel-skrätšadeelne-biigbiit-striitbiit, mis esmamuljel võinuks jääda minu klassiõhtutele 90ndate lõppu. Koos Fatboy Slimi, Freddy Freshi, Wildchildi («Renegade Master», rimember?) ja muu rumalalt öeldes ajastu saundiga. Tegelt oli lahe ajastu ja lahe saund. Näiteks Beck ‘99, mille süüdimatu lõbususe siit kohati välja tšekkab. Näiteks need trompetid, paksude emmsiide peojõmin, lapsemeelsed biidid ning täiesti siivutu fanki-sõuli sämplimine. Isegi Primal Screami ‘97 «Vanishing Point», pärast mida pool kuulajaskonda bändist mõneks ajaks abielu lahutas. Kõik eriti lahedad, kas pole? Vähemalt nii tundub Dynamo Productionsit kuulates. Lemmik on tribal-vokaaliga nimilugu. Jüri Lotman ••• SHYNE Godfather Buried Alive (Gangland) Tema CV on paisunud suuremaks kui muusika. Tõsine gängstapäri-muskultuurimees muidugi peabki vähemalt korra tiiru trellide taga ära käima. Shyne’iga on ses punktis kenasti korras, nimelt pandi ta süüdlasena ühes Manhattani ööklubis 1999 peetud jõhkras tulevahetuses kinni vähemalt 2009. aastani. Segane lugu, kuhu on mässitud ka hiphopimogul P. Diddy. Kaak või ohvritall, aga Jamal «Shyne» Barrow on tõsiselt andekas sell. Massiivsed laisad bassid ja mahedalt meloodilised, kuid salamisi ähvardavad rütmid. Must gootika. Respekt. Margus Haav •••• KENNY DOPE Brazilika (Far Out) Plaat DJ-miksinguga, nagu see praegustele klubiinimestele peaks olema ammututtav asi. Kuulsa tiimi Master At Work üks osapool Kenny «Dope» Gonzales pakub oma Brasiilia-nägemust traagelniitideta kokku keevitatud plaadil, kus esitajateks tuntud ja vähem tuntud päikeselisi brasiillasi, teiste seas Marcos Valle ja Azymuth. Kui kirjeldamatult moekana kõlab see eri aegadest, stuudiosessioonidelt, plaatidelt kokku kühveldatud muusikapõimik, kus palju jazzi, päikest ja süüdimatut kerge jalaga tantsurütmi. Parim antidepressant. Immo Mihkelson •••• SOULWAX Any Minute Now (PIAS) Belgia vennad Stephan ja David Dewaele on rokkbänd Soulwax ja DJ-duo 2 Many DJ’s. DJ’dena teostavad nad minugi peokontseptsiooni: sajakordses suurenduses korteripidu 200ga südameahju sütt kütmas (eklektika The Crampsist Jeans Teamini, vahele Peachest ja Zongamini). Bändina jääb hapet, mõdu ja piiritust väheks. Sett jääb monotoonseks ja kuivaks. Aga võtke lugu eraldi, miksige see oma setti kodus või võõrsil ja kuulete, et ilmaasjata ei ole need mehed hullud. The Stooges sõidab Nine Inch Nailsi seljas autorodeol «hobust» surnuks ja Robbie Williams laulab tribüünil. Valner Valme •••
|
