Põnevil on ka kümmekond tegelast vaatlustoru ümber. Keda me nüüd näeme? «Ah, ära lendas,» ütleb Soomest Eestisse lennanud sookurge jälginud Ivar Ojaste, Läänemaa Linnuklubi president, kes linnuvaatlusmatkal giidiks.

Et matka algusajaks, kella poole kaheksaks Haapsallu jõuda, tõusen laupäeva hommikul enne kuut. Loodetavasti on need linnud seda väärt, käib mõte peast läbi. Haapsalus võtab kümmekond kohalesaabunud matkalist, naerusuise matkakorraldaja Marika Manni ja juba eelpool mainitud giidi peale Kumari Reiside buss, mis sõidutab meid Põõsaspea neemele.

Ivar paneb vaatlustoru püsti, timmib pildi teravaks, paneb oma binokli toki otsa, tõstab silmile ja hakkab meile linde tutvustama. Tema vaatab läbi binokli, meie uudistame vaatlustorust. Toki otsa käib binokkel seepärast, et seda niisama silmade ees hoides väsiksid käed kiiresti.

Linnujutud. Enne vaatlustorru vaatamist olen suhteliselt äraootaval seisukohal – no et mis selles linnuvaatluses ikka nii erilist olla saab. Esimest pilku torru heites aga võpatan. Eelkõige muidugi sellepärast, et linde on võimalik nii lähedalt näha, aga ka põhjusel, et nad on nii ilusad! Pardimammad ja -papad paterdamas kivide vahel, suured mustad merelinnud kormoranid kividel tiibu laiali ajamas, et neid nii tuule käes kuivatada. Ivar räägib linnuliikidest, millest ma varem kuulnudki pole, tutvustab nende elu ja välimust ning räägib, kuhu linnud talveks lendavad. Matkaseltskond on vaatlemisest kohe vaimustuses ja küsimusi sajab samamoodi nagu vihma, mida tänu energilisele ja rõõmsale Marikale tähelegi ei pane. «Mis see vihm meile ikka teeb, ega linde ei saa ju iga päev nii lähedalt vaadata,» lohutab ta.

Ivaril ei jää ükski küsimus vastamata. Tavaline inimene teab-tunneb ehk mõndakümmet linnuliiki, tema aga 400. Kuna tavalise digifotokaga linde eriti pildil näha ei jää, üritan klõpsu teha läbi vaatlustoru. «Seda, mida see tütarlaps nüüd teeb, nimetatakse digiscoping’uks,» selgitab Ivar .

Matkakorraldaja Marika küsib kotka järele. «Ega siis kõige magusamat saa kohe ära näidata,» naerab Ivar. Et linde vaatlema minna, peab tema sõnul olema kõigepealt tahe ja soojad riided, asjast tõsisemalt huvitatutel ka teadmised, alles siis võib õue minna.

Ornitoloogi amet on Ivari sõnul seetõttu üks raskemaid, et kevadel algab tööpäev tund enne päikesetõusu ja lõpeb tihti veidi enne järgmist päikesetõusu. Ivar ise käib linde vaatlemas iga päev. Kui kalamehed uhkustavad üksteise ees, kes kui suure kala kinni püüdis, siis Ivari ja ta töökaaslaste vestlused algavad tihti lausega «Aga tead, mis lindu mina täna nägin!»

Sookurgede serenaad. Pärast tunniajalist vaatlemist sõidetakse Saare ehk Lyckholmi mõisasse, kus end mõisaproua asendajaks nimetav Anu Kari võtab külalised vastu priske hommikusöögiga.

Mõisas on peale Silma looduskaitseala keskuse avatud ka koduloomuuseum, järgmisel aastal on plaanis hakata ööbimisvõimalust pakkuma. Ivari sõnul valmistatakse veel ette hobumatku, kus sõiduvahendiks kaarik, mille ees kaks hobust. Muuseumis tutvustab Anu eelmise sajandi algul kasutatud põllu- ja käsitööriistu ja majapidamistarbeid.

Edasi sõidame Jalukse küla põldude vahele sookurgi vaatlema. Bussis on linnuvaatlejatest saanud üks mõnus seltskond. Küsida ei karda ega häbene keegi. «Mis sa küsid nii keerulist asja,» tõreleb üks matkaline teisega.

Möödalendavaid tiivulisi vaadatakse juba palju teadlikumalt ja kõik pakuvad üksteise võidu, mis linnuga võiks tegu olla. Pakkujad vaatavad innukalt Ivari poole, kes lõpuks õige nimetuse teatab. Kui pakkumine õigeks osutub, kõlab rõõmukisa üle bussi.

Marika sõnul tekibki linde vaadeldes tohutu entusiasm, nii et hakkad iga varest ka kotkaks pidama.

Tuleb jaht või ei tule? Saunja vaatlustorni poole jalutades saab veidi metsas matkata. Tornis õnnestub vähestel silmata ka merikotkast. Kõigile ta end ei näitagi, lendab kiiresti minema. Kes nägi, saab hiljem uhkustada. Lisaks paistavad tornist luiged.

Edasi viib tee Matsalu rahvuspargi põhjarannikule Põgarisse parte vaatlema. Marika sõnul on Matsalu oletatav nimesaamislugu järgmine: «matsal» tähendab rootsi keeles söögisaali ning kuna lahes on alati olnud palju kalu ja linde, saigi laht algselt selle järgi nime, mis hiljem kujunes Matsaluks. Silma looduskaitseala ja Matsalu rahvuspark on tema kinnitusel linnuriigina samaväärsed, Silma lihtsalt vähem tuntud ja noorem.

Kui päeva alguses sai naljatatud, et õhtuks peavad kõik matkalised tundma ära 15 linnuliiki, siis Põgaris lisanduvad nimekirja viupart, heletilder ja väikeluik.

Edasi sõidame Haeska linnuvaatlustorni, kuid kuna käes on juba pärastlõuna ja linnud lendavad toitu otsima ikka enamasti hommikuti, ei näita peale luikede meile end keegi.

Ivari sõnul on seesugused linnuvaatlusreisid maailmas väga levinud. «On olemas firmad, kes on spetsialiseerunud linnuvaatlusreisidele, mida korraldatakse mitmetesse maadesse, üle maailma on kujunenud giidide võrk,» räägib ta.

Marika sõnul ei oska aga eestlased sellist turismi veel hinnata. Ta räägib loo, kui kord tuli talle Tallinnast matkale seltskond reisikorraldajaid. Pool päeva sõideti mööda linnuvaatlustorne ringi, nähti nii mõndagi haruldast ja huvitavat lindu, räägiti Matsalust ja kohalike inimeste panusest loodusesse. Siis võttis üks matkaline julguse rindu ja küsis (ka teiste nimel): «Marika, aga kas sa näitad ka meile täna midagi ja viid ka kuhugi või?»

«No mida sa sellistega teed, kes loodust hinnata ei oska,» kurdab Marika seepeale. Tema hakkas linnuvaatlusmatku korraldama seepärast, et Läänemaal lihtsalt on nii palju linde. «Ja kuna siin eriti muud vaadata ei ole, siis miks hakata midagi tekitama, kui linnud on meil olemas,» leiab Marika.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67