Alar Tamming: rahast, eurost ja kroonist

1. sajandil e.m.a olevat Cicero pidanud kõne, kus rääkis riigi ja rahanduse toimimisest. Rahasüsteemi kohta oli tal lihtne ja selge lähenemine – riigi kulud ei tohi olla suuremad kui laekuvad maksud, aga laekuvad maksud peavad samas olema madalad. See tähendab tänapäeva terminoloogias tasakaalus eelarvet. Teiseks ei tohi riik tasakaalus eelarve saavutamiseks võlgu võtta ja kolmandaks peab käibeloleval rahal olema kas kulla- või hõbedakate.

Kui Eesti 1992. aastal oma rahale üle läks, oli Siim Kallase juhitud Eesti Pank väga ettenägelik. Eesti rahasüsteemi põhimõtted olid justkui maha kirjutatud Cicero kõnest. Rahasüsteem peab põhinema tasakaalus eelarvel, riik ei tohi võtta võlgu ja Eesti kroon on tagatud Saksa margaga. Kaalumisel oli ka kullastandard, ent kuna Saksa mark oli pärast Teist maailmasõda Euroopa tugevaim ja stabiilseim valuuta, mis oli läbinud mitmeid revalveerimisi ega olnud oma ostujõust midagi kaotanud, vaid ainult tugevnenud, otsustati Saksa marga kasuks. Ettenägelikkust oli sel ajal piisavalt, et Eesti krooni kursi muutmine teha võimalikuks mõne lobigrupi suvast, vaid see jäeti ainult riigikogu otsustada. Põhja sai minna ainult koos Saksamaaga.

Kui Eesti võttis suundumuse euroga ühinemisele, siis algul ma tervitasin seda teed, eeldades naiivselt, et kui palju tarku otsustajaid erinevatest riikidest koos, siis tõuseb selle võrra ka rahasüsteemi planeerijate kollektiivne IQ ja loomulikult lähtutakse ka üle 2000 aasta vanast rahvatarkusest. Kahjuks nii see pole. Etteantud eelarve defitsiiti ületatakse pidevalt, riigivõlad on suured ja mis kõige hullem, euro pole millegagi tagatud. Kõige selle üle mõeldes on mul tekkinud tõsine küsimus - miks peaks Eesti üldse eurole üle minema? Rääkida suuremast stabiilsusest ja välisinvestorite usalduse tõusust on pehmelt öeldes kohatu. Mis stabiilsusest saab juttu olla raha puhul, mille aastane rahapakkumine M3 suureneb aastas üle 10 protsendi ja millel puudub kullakate. Vaadates ajalugu, on sellised rahasüsteemid varem või hiljem elanud läbi suurema tagasilöögi. Praeguseks ajaks on ülemaailmne finantskriis juba alanud ja seda üritatakse varjata, nimetades olukorda ajutisteks likviidsusraskusteks. Pankadesse pumbatakse raha juurde ehk tehakse sama, mille eest juba Cicero hoiatas, aga Nero siiski ellu viis – käibele lastakse katteta raha ja rahasüsteemi lükatakse järjest suuremasse inflatsioonilisse keerisesse. Erinevus Nero-aegse hõberahade lahjendamisega on ainult vormiline, mitte sisuline. Kõik on rahulolematud suurte inflatsiooninumbrite pärast, kuid tõelist põhjust, milleks on katteta raha trükkimine või õieti nupule vajutamisega panga kontole miljardite genereerimine, ei räägi keegi. Ja kahjuks on see ülemaailmne protsess, millesse on haaratud peaaegu kõik maailma riigid. Antud süsteemi kritiseerimine on muutunud tabuks, nagu oli ka tabu sotsialismi kritiseerimine Nõukogude Liidus.

Küsimus on, kas sellest allakäiguspiraalist on võimalik välja pääseda. Ja siinkohal tahan ma välja pakkuda Eesti Nokia, idee, mis oma uudse lähenemise tõttu saab kindlasti palju kriitikat, kuid mille sisusse põhjalik süvenemine tasub end kuhjaga ära. See on idee, mille on välja öelnud USA presidendikandidaat Ron Paul. Tema on selgelt väljendanud, et USA peab oma rahasüsteemi tagasi viima kullastandardile. Pärast 1971. aastat, kui kullastandard kaotati, on USA dollar jõudnud kollapsi äärele ja on viimane aeg taastada raha usaldusväärsus. Tahaksin siinkohal tõstatada debati Eesti krooni sidumisest euro asemel kullaga. Kuld on teinud seda, mis pärast Teist maailmasõda Saksa mark, ta on järjest tugevnenud. Kullaga seotud raha puhul tähendaks see inimeste rikkuse suurenemist, mitte inflatsiooni tõttu säästude vähenemist nagu praegu. Kulla puhul oleks rahasüsteem automaatselt tasakaalus, käibel saab olla ainult nii palju raha kui on Eesti Pangas kulda. Täiesti enneolematule tasandile tõuseks Eestisse tehtavate välisinvesteeringute hulk. Pole olemas investorit, kes ei tahaks oma investeeringule kindlust ja seda suudaks kullaga tagatud Eesti kroon pakkuda. Tegemist oleks olukorraga, kus Eesti saaks majandusliku eelise teiste riikide ees. Eesti üleminek valuutakomiteelt kullakomiteele leiaks äärmiselt suurt vastusesisu IMFilt, Euroopa Keskpangalt ja kõigilt teistelt, kelle praegune süsteem võimaldab hästi ära elada, kuid suveräänse riigi enda otsustada peaks olema, millist rahasüsteemi nad kasutavad.

Kullakomiteele üleminekul ei juhtuks tavalise inimese jaoks midagi, Eesti kroonid jääksid samamoodi käibele, ainult inflatsioon peatuks ja Eesti Pangas oleks võimalik alati oma kroonide eest saada reaalset väärtust, see on kulda. Tõenäoliselt oleks ka vajalik jätta kulla ja Eesti kroonide omavaheline ümbervahetamine ainult Eesti Panga monopoliks. See oleks valus löök investeerimiskullaga kaubitsejatele, kuid seejärel vajadus investeerimiskulla kui raha säilitamise vahendi järele muutuks, sest kulda oleks võimalik Eesti kroonide eest stabiilse kursiga saada igal inimesel keskpangast.

Pärast üleminekut asuksid ka teised riigid seda ideed järgima, kuid esimestel on alati eelis. Eesti majandus pöörduks suurele tõusule ja koos majanduse kasvuga kasvaks ka inimeste heaolu, mitte ei suureneks abstraktsed finantsnäitajad. Kullakomitee puhul läheneksid Eesti palgad suure kiirusega Euroopa omadele minimaalselt euro inflatsioonikordaja võrra ja maksimaalselt lisandub sellele veel tööviljakuse kasv.

Artikli autor on veendunud, et varem või hiljem peab maailm tagasi pöörduma tuhandeid aastaid ennast tõestanud rahasüsteemi juurde. Kõigil aegadel, kui on raha olnud tagatud väärismetallidega, on toiminud stabiilsed arengud. Võrdleks siinkohal 19. sajandit, mil maailma majandus õitses, üle 60 riigi olid ühinenud kullastandardiga ja ei peetud suuri sõdu, 20. sajandi algusega, mil kullastandard lagunes ja maailm kisti kahte suurde maailmasõtta. Praegune süsteem saab toimida ainult seni, kuni raha lisatakse süsteemi juurde ja see lõppeb paratamatult kriisi või hüperinflatsiooniga. Kas esimesena võtab kullal põhineva süsteemi kasutusele Ron Paul pärast USA presidendiks saamist, Zimbabwe või Eesti, pole suurt vahet, sest lõppkokkuvõttes peame me kõik ajaloolised tõed omaks võtma. Miks siis mitte olla esimeste seas.