Torino olümpiamängude suusakuninganna, kaks kulda võitnud Kristina Šmigun polnud Itaalias veel kõiki oma starte teinud, kui Eestis läks tänu majandusminister Edgar Savisaare ettepanekule tuliseks vaidluseks.

Kas riik peaks kuldmedalivõitjaid premeerima 600 000 euroga (ligi 9 miljonit krooni), nagu Savisaar pakkus, või juba paari aasta eest valitsuses kokku lepitud 600 000 krooniga. Vaidlused jätkuvad sel nädalal valitsuses.

Kingivariandiks krunt

Peaminister Andrus Ansip tõdes, et kehtiv süsteem ehk 600 000 krooni andmine kulla võitnud sportlasele on proportsioonis nii kultuuri- ja teaduspreemiatega (elutööpreemia 300 000 krooni) kui ka teiste riikide kullapreemiatega.

«Kümne miljoni krooni maksmine ei ole minu arvates kooskõlas nende proportsioonidega,» märkis Ansip. «Ma ei ütle, et 600 000 krooni on lukus olev number, kuid kindlasti pole see ka 600 000 eurot.»

Peaminister lisas, et Kristina Šmiguni ja Andrus Veerpalu kordasaadetu on midagi erakordset ning selle saavutuse kordamist tuleb Eestil võib-olla veel 50 aastat oodata, kuid eesti rahva tänu selle eest pole võimalik tšekiks muuta.

Täpselt samal seisukohal oli Veerpalu treener Mati Alaver, kes leidis, et sportlase kõrgeimat saavutust, olümpiavõitu, pole võimalik välja osta.

Postimehele teadaolevalt võib valitsus kaaluda lisaks rahalisele preemiale olümpiavõitjale ka elamukrundi kinkimist.

Trekisõidu kahekordne olümpiavõitja Erika Salumäe ning Sydney mängudel kulla pälvinud kümnevõistleja Erki Nool on ühel meelel selles osas, et rahalisest preemiast palju kõlavam ja sümboolsem oleks, kui riik kingiks olümpiavõitjale maa koos majaga.

Nii nagu selle sai Erika Salumäe 1988. aasta kulla eest ning maadleja Kristjan Palusalu, kellele riigivanem Konstantin Päts kinkis 1936. aasta mängude kahe kuldmedali eest talu.

Sellele, kui palju esikoht sisse toob, sportlased ei mõtle. Salumäe sõnas – Nool nõustus –, et tippsportlasele on oluline tulemus, kuldmedal ja sellega kaasnev tunnustus.

«Kui rahvas või valitsus leiab, et nad sportlast veel rahaliselt premeerivad, siis see on kõrvaltänu,» leidis Salumäe. «Kuldmedalit ei saa panna rahasse. Kurb oli kuulda, kui siin hakati lahmima ja öeldi, et peaks andma 600 000 eurot. Üksteist üle trumpama hakates rikutakse-lörtsitakse kulla väärtus ära.»

Erki Nool toetas enda sõnul kogu aeg põhimõtet, et olümpiamedali preemia suuruse üle otsustatakse emotsioonide pealt. «Kui mina tulin olümpiavõitjaks, siis tolleaegse valitsuse liikmed otsustasid, et Nool ei pakkunud väärilist emotsiooni: miljoni sain olümpiakomitee sponsoritelt, riigi käest sain lipu,» nentis ta.

Süsteemi nii ei muudeta

See ei tähenda Noole sõnul aga kindlasti mitte seda, et kõik järgmisedki olümpiavõitjad ei peaks lipust enamat saama. Siiski leidis ta, et kui valitsus on premeerimise süsteemi paika pannud ja selle on kõik heaks kiitnud, siis nüüd nende mängude puhul on hilja seda muutma hakata. Kui üldse muuta, siis järgmisi olümpiamänge silmas pidades.

Šmiguni mänedžer Kristjan-Thor Vähi ei soovinud pakkuda, kui suur peaks olema olümpiavõitja preemia, ent tema hinnangul pole Savisaare pakutud 600 000 euro suurune kullapreemia populism.

Vähi toob näite: «1988. aastal oli Eesti suhteliselt vaene, kuid olümpiavõitjad said Meriväljale krundi koos majaga. Hilisemad olümpiamedalistid on saanud krunte ja seda parimatesse rajoonidesse. Täna valitsuse 600 000 krooniga ei saa Lasnamäele ühetoalist korteritki.»

«Eks ta ole sportlase elutöö premeerimine,» jätkas Vähi. «Sportlasel on aastas paar päeva, mil ta saab ennast lõdvaks lasta – ja nii juba viimase 15 aasta jooksul –, et oma elutööd ellu viia. Samas teed ja teed seda ränka tööd, ent tegelikult pole mingisugust garantiid, et su elutöö saab tehtud.»

Samuti selgitas Vähi, et kui treener saab olümpiakomiteelt ja riigilt preemiat, siis ülejäänud tugimeeskond – Šmigunil on see kümneliikmeline – saab oma preemia sportlaselt.

Riigi tunnustus

• Alfred Neuland (tõstmises 1920. a olümpial kuld, 1924. a hõbe): sai riigivanemalt külgkorviga mootorratta.

• Eduard Pütsep (kreeka-rooma maadluses 1924. a olümpial kuld): sai riigivanemalt kuldkella.

• Kristjan Palusalu (kuld nii kreeka-rooma kui vabamaadluses 1936. a olümpial): sai riigivanemalt talu Pillapalusse.

• Johannes Kotkas (kreeka-rooma maadluses 1952 a. olümpiavõitja): sai autoostuloa – väidetavalt Pobeda oma – ning kaevuritelt kaevurite lambi.

• Ants Antson (kiiruisutamise 1964. aasta olümpiavõit): 3000-rublane preemia.

• Jaak Uudmäe (kaugushüppe kuld 1980. a olümpial): 4000-rublane preemia.

• Erika Salumäe (trekisõidu kuld 1988. a olümpial): sai riigilt maja.

• Tiit Sokk (korvpallis 1988. a olümpiakuld): sai riigilt maja.

• Erika Salumäe (trekisõidu olümpiakuld 1992. a): sai riigilt 100 000 krooni.

• Erki Nool (kümnevõistluse esikoht 2000. a olümpial): miljon krooni olümpiakomiteelt.

• Andrus Veerpalu (suusatamise olümpiakuld 2002. a): miljon krooni nii riigilt kui ka olümpiakomiteelt.

• Alates 1920. aastast on 20 Eesti sportlast võitnud olümpiamängudelt kokku 25 kuldmedalit.

Andmed pole täielikud, samuti ei õnnestunud kõikide nimetatud preemiate kohta ametlikku kinnitust saada.

Allikad: Eesti Spordimuuseum, Eesti Olümpiakomitee, PM

Kas riik tunnustab olümpiasangareid vääriliselt, kui premeerib neid 600 000 krooniga?

Atko-Meeme Viru,
riikliku spordi elutööpreemia laureaat 2001

Miljon olümpiakomiteelt ja 600 000 krooni valitsuselt teeb kokku küllalt soliidse summa. Kui oleks sellist raha, et anda hoopis 600 000 eurot, oleks spordirahvas sellest väga vaimustatud.

Kui vaatan nüüd enda elutööpreemiat, mis oli 300 000 krooni, ja jagan selle elu peale, siis see on minu arvates päris paras summa.

Mõni võib muidugi öelda, et see võiks olla suurem või väiksem, aga see pole ju selline raha, mis päevapealt läbi kulub. See on summa, mis paneb mõtlema, et ma olen selle oma elu tööga välja teeninud.

Ei, mind ei tee kadedaks, et nüüd arutatakse sportlastele ka justkui elutöö eest 600 000 krooni või mingi suurema summa andmise üle. Mind ei tee ju kadedaks, kui Nobeli preemia laureaat saab oma miljonid. Samamoodi on sportlane preemia oma tööga välja teeninud ja selle taga on tal suur vaev.

Jaan Einasto,
riikliku teaduse elutööpreemia laureaat 2003

Kas see preemia suurus on 600 000 krooni või natuke siia-sinnapoole, siis on seda päris korralikult. Küll aga on ülepakutud see 600 000 euro suurune preemiaidee.

See, et näiteks teaduse ja kultuuri elutööpreemiad on 300 000 krooni, ei saa öelda, et nende laureaatidele tehakse liiga. Arusaadav, et kuna need ei pälvi nii suurt meedia- ja avalikku tähelepanu, on ka need hinnangud tagasihoidlikumad. Aga ega minu arvates elutöö pole sugugi viletsam kui üks korralik olümpiavõit.

Ei, ma pole sugugi kade või solvunud. Saan aru, et ka mujal maailmas teenivad bändid või niisugused rohkem kui teadlased. Kuid eks ühiskond on aru saamas, et kultuur ja teadus väärivad ka tähelepanu. Võtame või Kumu ehitamise või Eesti Rahva Muuseumi uue hoone kavandamise.

Laias laastus on tasakaal päris hea, kuid kasvuruumi on. Neid, kes on Eesti nime maailmas tutvustanud ja tuntuks teinud, tasub ikka hinnata.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.23