Kommenteerides USA režissööripaari James ja Maureen Castle Tusti dokumentaalfilmi «Laulev revolutsioon», kirjutab Jaan Ruus Areenis (18.01.): «Poliitikud otsivad filmis muidugi iseendid: kas nad on ajalukku õigesti asetatud? Märkame, et filmi anonüümsed konsultandid on eesti poliitikute näitamise kindlalt doseerinud ühe poliitilise jõu kasuks.»

Oleviku supipotti saab meist igaüks põhimõtteliselt kiigata ja selle sisu uurida. Ehk kontrollida, kuivõrd taldrikusse tõstetu vastab potis olevale. Aga mida teha minevikuga? Kuidas näiteks asetada poliitikud «Laulvas revolutsioonis» õigesti ajalukku? Kes seda suudab ja tegema peab? Kas mõni professionaalsetest ajaloolastest koosnev rahvusvaheline komisjon või erakondade esindajatest moodustatud ümarlaud? Ja kui see komisjon-ümarlaud jõuab mingi lõpptulemuseni, on siis selle paikapidavust võimalik kuidagi kontrollida?

Teaduses (aga ajalugu peaks ju ometi teaduste nomenklatuuri kuuluma) on oma vahendid väidete tõesuse proovilepanekuks. Neist üks lihtsamaid on eksperiment. Kes see on ajaloo puhul rakendatav? Kõige üldisemalt, universaalse tõe väljaselgitamiseks ilmselt mitte, sest võimalikest laiahaardelisim eksperiment – ajaloo taasloomine – sulandaks mineviku ja oleviku ühte. Mis on suur pauk ja maailma lõpp.

Kuid kahtlusttekitavaid ja oletuslikult jaburaid väiteid mineviku kohta saab eksperimentaalselt kontrollida küll. Ka järgnevas variandis. Kord öösel, pärast Madissoni holokausti blufiks pidava raamatu lehitsemist, nägin Tiitu unes. Uksele koputati. Ma avasin, ja seal ta seisis, hoides ühe käega minu vanaisa ja teisega vanaema käiest kinni, ning lai naeratus näol, ütles: «Holokausti pole olemas, siin nad on!» Sellepeale embasime neljakesi üksteist ja vist isegi võtsime viina (kuigi selles pole ma väga kindel – äratuskell plärises).

Kuigi see lugu on ilus ja liigutav, toimus kõik kahjuks ikkagi vaid unenäos ning reaalsuses on selline stsenaarium paraku võimatu. Tapetud ei tule kuskilt välja ning midagi pole parata, nad ongi tapetud. Ja iga mõistlik inimene peabki ja ongi suuteline selle tõdemusega leppima. Et siis mõtiskleda, kuidas midagi säärast olevikus ja tulevikus ära hoida.

Tavalises olukorras, kui meile soovitatakse üheaegselt minna nii vasakule kui ka paremale, ning kui seda tehakse korduvalt, kaotame pea ja hakkame kahtlema, kas õiget suunda üldse eksisteerib. Midagi analoogilist toimub praegu ka lähiajalooga.

Räägivad ju piltlikult Tallinn ja Moskva, Tõnismäe ausamba põhimõttelised mahavõtjad ja sinnajätjad, diametraalselt erinevast ajaloost. Ning see ajalugu on sedavõrd vasturääkiv, et vahel tekib kiusatus küsida: kas tõest ajalugu ongi olemas? Et seejärel käega lüüa ja tõdeda: on seda ajalugu üldse vaja!

Aga on, sest ajaloo olemasolu on üks väheseid asju, mis meid teistest elukatest eristab. Ajaloota pole inimest. Mida siis teha?

Kui üht, universaalset ajalugu pole põhimõtteliselt olemas, siis mingis, kõige üldisemas variandis tuleb vähemalt ajuti leppida paratamatusega – mitme ajaloo olemasoluga. Ning säilitada rahu. See tähendab, et minevikku võib küll hinnata erinevalt, kuid puudub igasugune mõte rabeleda ja üritada minevikku lõplikult paika panna. Seda eriti lähimineviku variandis ja seadusloome tasandil.

Seaduste idee peab esmajärjekorras olema kantud tulevikust ja äärmisel juhul olevikust, kuid mitte mingil juhul minevikust. Olnut saab vaid mõista, kuid mitte muuta. Isegi riigikogu mitte. Kuigi ka riigikogul võivad esmapilgul olla vägagi õilsad eesmärgid. Et keelame «pahad» sümbolid. Nagu korduks ajalugu vaid sümbolites, mitte milleski hoopis olulisemas.

Ideoloogia ja poliitika ei huvitu tõsisest ajalooteadusest, sest ajalooteadus oma keerukuses ei paku lihtsaid lahendeid ega loosungeid. Ideoloogiat ja poliitikat huvitavad heal juhul vaid üksikud nopped ajaloost. Kuid vähemalt meie aegruumis on ajalooteadusel vedanud, sest minevikku suunatud ideoloogilis-poliitiline «tellimus» ei ulatu eriti sügavale ning üldjoontes paistabki, et vähemalt selles maailmanurgas kulub vaid ligikaudu 70–80 aastat, et ajalugu pääseks ideoloogia ja poliitika kammitsaist.

Kogu inimkonna ajaloo foonil on see lühike aeg ja seega oleme võrreldes Balkaniga (rääkimata Lähis-Idast) hoopis mõistlikumas olukorras. Ei eruta ju siinkandis I maailmasõja sümbolid-mälestusmärgid enam kedagi. Ei samastuta ju neid nähes võitjate-kaotajatega ning keegi ei väljenda nende juures protesti, ei otsi leevendust isiklikule kibestumisele ega pea sinna kogunema kättemaksu haudumiseks. Samasugune rahunemisaeg saabub vaid kahekümne aasta pärast ka teisele suurele sõjale ning selle sõja märksüsteemile. Seega veel kord – rahu.

Arvata võib igasuguseid asju. Ja neist naljakaid lugusid kirjutada. Nagu seda hiljuti tegi Kaarel Tarand oma arvamusloos «Majandusedu pidur Tõnismäel» (EPL, 23.01.). Teadagi: Eesti majanduses on ilmnenud ülekuumenemise ja tööjõu puuduse sümptomid. Kuidas neist lahti saada? Imelihtsalt. Võtame Tõnismäe pronksmehe maha ja nemad peatavad transiidi. Majandusgalopp pidurdub (parajal määral, sest transiidiäri moodustab Eesti SKTst ainult

3–5%) ja sektorist vabanenud tööjõud täidab tühjad augud. Igatahes naljakas lugu, kuid millegipärast «tõsisel» leheküljel. See selleks.

Sisult samamoodi, kuigi tunduvalt fantaasiavaesemalt, otsivad ja leiavad ka mõned arvamusliidrid ning poliitilised jõud võitlusest minevikumärkidega abivahendeid tänaste ja homsete probleemide lahendamiseks. Unustades, et tegelikult ei lahenda nad midagi. Sest naljaga jätkates võiks ju «Kaarel Tarandi variandis» küsida: aga mida teha aasta pärast (nüüd on pronkssõdur juba maha võetud ja Venemaa transiidikraan kinni keeratud), kui suurettevõtted peaksid jätkuvalt tööjõu nappust kurtma? Millist sümbolit seekord maha võtta?

Ja kui Venemaa omad on otsas, kas siis asuda Rootsi pärandi kallale? Ka ju vana okupant. Järsku keeravad samuti midagi kinni. Aga võib-olla on mõne aja möödudes vaja majanduse juurdekasvutempot hoopis tagant utsitada ning Soome poole vaadates leitakse, et Vene transiidiäri polegi üdini halb. Kas siis leiame lahenduse vastupidi toimides, ausammast tagasi paigutades?

Ning kui edasi naljatleda, siis Tõnismäe tupikolukorras, kuhu me oleme ennast paljuski ise ajanud, ja kus puuduvad head lahendused, sest maha võtmata ei saa ja maha võtta ka ei saa, võiks järsku toimida nii, et hoopis midagi juurde lisada. Tuua sinna Kingissepp, Anvelt ja teised. Pikendades nii üle puiestee okupatsioonimuuseumi mõju areaali.

Ajalugu on paljuski nagu universaalne lakmuspaber. Ta näitab kõige üldisemalt, millise riigiga on tegemist. Tasub vaid vaadata, kes on suvalise riigi suunaandvateks «ajaloolasteks», kui kõik on selge. Kui nendeks on elukutselised või asjaarmastajatest mineviku-uurijad, on kõik korras.

Kui aga ajaloost on saanud üks ideoloogide ja poliitikute meelisvaldkondadest, siis, vähemalt minevikukogemustele tuginedes, on aeg häirekella lüüa. Ning meie variandis, ja viimase aja trendide jätkumisel, tuleks selleks ilmselt tõsiselt valmistuda.

Seda enam, et liitlastelt pole vist eriti põhjust mõistmist ega toetust oodata. Sest sealsed riigijuhid tööajal ajalooga ei tegele ning selles valdkonnas ennast pädevaks ei pea. Nad vaatavad pigem tulevikku ja rabelevad olevikuprobleeme lahendades.