Kraatri ühest servast tõuseb pidevalt auru ning iga kümne-viieteist minuti järel tugevneb aurupahin mõneks sekundiks. Väiksemaid aurupilvi kerkib ka kraatri küljelt fumaroolidest, mille ümbrust katab kollane väävlikiht.
See põrgukatel haudub praegu vaiksel tulel, ent ikkagi jääb tunne, et kunagi ei tea, millal mürgine leem üle võib hakata keema. Selle stsenaariumi võimalikkust kinnitab kraatril puuduv läänepoolne külg. Sealtkaudu sööstis kunagise vulkaanipurske ajal laava Vaikse ookeani suunas.

Costa Rica pealinnast San Josest vaid tund-poolteist kestva sõidu kaugusele jääb tervelt kolm unikaalset võimalust kiigata sisse vulkaani kraatrisse. Neist Irazú ja Poási vulkaani juurde sõidavad pealinnast iga päev koguni liinibussid.

2704 meetri kõrgusele Poási vulkaanile viiv tee ronib peaaegu kraatri servani, kust avaneb vaade all laiuvale veidralt helendavsinisele järvele. Selle värv on nii ebatavaline, et tundub, justkui oleks kraatri põhjas auk, kust paistab maakera teise poole sinine taevas väikeste rünkpilvedega. Hoolikamalt vaadates selgub, et peaaegu nii see ongi – taevas lihtsalt peegeldub järve piimjalt veepinnalt.

Vulkaani viimane aktiivsem periood oli viiekümnendate aastate alguses ning ka 1989. ja 1995. aastal tuli mäge ümbritsev rahvuspark külastajaile ajutiselt sulgeda, kui tugevnenud pursked paiskasid vulkaanilist tuhka kilomeetri kõrgusele taevasse.

Muinasjutumetsa asukad. Pealinnast lõuna pool, Cordillera de Talamanca aheliku ühe kõrgema tipu Cerro de la Muerte ehk Surmamäe lähistel katab maastikku omamoodi muinasjutumets. Kui me Vaikse ookeani kuumalt rannikult San Jose poole suunduvas bussis selles inimtühjas paigas paksu pilveudu sees peatust nõuame, jäävad kohalikest reisijad meid bussiaknast nõutult vaatama. Ilmselt ei suuda nad mõista, miks keegi nii niiskes ja külmas kohas peaks tahtma maha minna.

Tõepoolest, esimest korda Costa Rica reisi ajal tuleb T-särgile lisakatet otsida. Pidev kerge, aga tihe vihm ei lakka kogu õhtupooliku ja nii kõnnime pärast peatuspaiga leidmist mägise matkaraja läbi keepide-kapuutside varjus.
Märg ilm ei meeldi aga paraku ka kohaliku linnuriigi esindajatele. Nimelt lubab meie peatuspaiga nimi Mirador de Quetzales (Hundkveesalite Vaateplats) võimalust oma silmaga näha neid müstilisi kauneid linde, keda Kesk-Ameerika põlisrahvad on aastasadu pühaks pidanud. Guatemalas on kirevavärviline ülipikkade sabasulgedega quetzal ehk hundkveesal lausa rahvuslinnuks kuulutatud.

Vaateplats tähendab tegelikult uut koiduaegset matka, nüüd juba kohaliku giidi saatel. Koidu ajal kämpingumajakesest väljudes avaneb meie ees avar org ja Kordiljeeride panoraam, kus võib eristada ka mitmeid kaugeid vulkaanitippe. Kusagile sinna nende taha peaks jääma Kariibi meri. Kõike seda polnud eelmisel õhtul paksus pilves üldse näha.

Hommikuseks retkeks liidetakse meie kolmene seltskond suure prantslaste grupiga. Õnneks on tegu kirglike linnuvaatlejatega ja nii suudavad nad metsas mõnda aega isegi vaikselt püsida.

Lõpuks kannavad teejuhi matkitud linnuhääled ka vilja – või siis on quetzal’id lihtsalt niigi iga päev samas kohas –, sest kõverike okste ja lehtede vahelt võib aeg-ajalt tõesti vilksatamas näha läikiva rohelise-punasekirju sulestikuga linde. Isaslindude pöörane kostüüm tundub küll tihedas metsas üsna ebapraktiline ja kohmakas – peas kähar roheline tutt, silmatorkavaimaks kaunistuseks aga mitu enam kui poole meetri pikkust erkrohelist sabasulge.

Kui oleme hiljem tagasi maantee ääres ja ootame San Jose bussi, lendab üks quetzal täiesti tasuta ja ilma giidi näpuganäitamiseta bussipeatuse taha puuoksale…

Vanamuti pärapõrgu. Umbes nii võiks väga vabas tõlkes kõlada Costa Rica põhjaosas asuva Rincón de la Vieja vulkaani nimi.
Veidra nime taga on lugu kuningatütrest, kes keelatud armastuse vilja ilmale tõi, kelle raevunud isa metsade ja mägede taha pagendas, kus ta siis popsuva vulkaani jalamil lapse kasvatamise kõrval ka loomade, lindude ja taimede keele omandas ning üle ilma kuulsaks ravitsejaks sai. Kui siis sinna voorima hakanud inimestelt küsiti, kuhu minek või kust tulek, siis öeldigi: Rincón de la Vieja.

Tänapäeval on sinna «pärapõrgusse» rajatud looduskaitseala ning pool tundi dþiibisõitu piirkonnakeskusest Liberiast ja suhteline kaugus tavaturismi marsruutidest tähendab, et looduse imetlemiseks ei pea seal järjekorras seisma.
Ja seal see juhtubki. Korraga kangestub järgmist sammu tegev jalg õhus, siis annab aju põgenemiskäsu, paari sammu pärast aga tühistab selle, andes voli uudishimule ja kätele, et fotoaparaati vutlarist välja rebida.

Mõne meetri kauguselt libiseb täiesti hääletult mööda turske mehe käsivarre jämedune nelja või viie meetri pikkune madu. Inimeste nägemine maole suuremat muljet ei avalda, loom jätkab oma teekonda rahumeelselt, mõõduka kiirusega, nii et fotole jääb temast ainult pool.

Hoolimata sellest, et suur vulkaan on sel päeval «suletud», jääb võimalus tutvuda tema minivormi volcancito’ga, nagu seda hispaania keeles hellitavalt kutsutakse.
Tegelikult on küll rohkem tegemist auguga maas, kust hetkel tuleb paha haisu, aga mõnel õnnelikumal või õnnetumal momendil võib sealt ka tunduvalt tahkemat ja tulisemat mateeriat purskuda.

Elu «aurukatla» kõrval. Arenal hakkab juba mitukümmend kilomeetrit enne kohale jõudmist silma. Perfektselt koonusekujuline vulkaan kõrgub uhkelt ümbritseva tasandiku kohal ning selle kraatrist kerkib aeg-ajalt taevasse väikesi suitsupilvi.

Vulkaani jalamil asuv Fortuna linnake ongi põhiliselt keskendunud loodusimet vaatama tulnud turistide teenindamisele. Kesktänavat ääristavad söögikohad, internetipunktid, suveniiripoed, reisibürood. Otsustame ahvatlusele järele anda ja valime peatuspaigaks linnasüdames asuva hotelli, mille aiast ja basseinist avaneb vaade otse suitsevale vulkaanile.

Kuna Fortuna jääb mäe idajalamile, põhiline vulkaaniline tegevus toimub aga vastasküljel, siis tuleb kas omal käel või teejuhi saatel ette võtta väike pealelõunane rännak.

Kuigi meie giidi köidab vulkaanist enam lindude puuvõradest ülesleidmine, sunnib vulkaan aeg-ajalt ka endale tähelepanu pöörama. Iga kümne-viieteist minuti järel kostab kõva kõminat ja mõnikord võib kuulda ka kivirahnude mööda mäekülge allaveeremist.

Tegelikult on olukord küll võrdlemisi ohutu – laava, tuhk ja kivid voolavad-veerevad üsna ühes kindlas suunas ning jalgradu ei ohusta. Ent päris kindel ei saa vulkaanide puhul kunagi milleski olla. Arenal istus väliselt kustununa rohkem kui 400 aastat, kuni siis 1968. aastal uuesti «käima läks», hävitades kaks küla, tappes 80 inimest ja 45 000 karilooma.

Sellegipoolest on mäe jalamile rajatud mitmeid kümbluskomplekse, kus saab end erineva temperatuuriga vulkaanilise vee basseinides leotada ja mõnes isegi peaaegu keeta. Tuntuim ja uhkeim kümbla Tabacón on rajatud täpselt sellele kohale, kust alles 1975. aastal laavavoog mäest alla tormas. Igaks juhuks mõõdetakse pidevalt allikatest väljavoolava vee temperatuuri, et juhul, kui see tõusma peaks (mis näitab suurema purske peatset algust), jõuaks külastajad evakueerida. Arvestades, et laava võib voolata 100-kilomeetrise tunnikiirusega, peavad kümblejate jalad igatahes väledad olema.

Hoopis teistsugust vaatemängu tõotab Arenal aga öösiti. Õnnetuseks varjab just tol õhtul vulkaani tihe pilvemassiiv. Igaks juhuks paneme äratuskella ööseks helisema. Unisena välja basseini juurde hiilides ei seleta silm esialgu muud kui seda, et taevas on taas selge.

Põrnitsenud kümmekond minutit musta tühjust, oleme juba peaaegu pettunult voodisse tagasi suundumas, kui «taevasse» ilmub äkki väike erkoranþ laik, mis kiiresti kasvab diagonaalselt allapoole suunduvaks helendavaks triibuks, kuni laguneb üksikuteks sädemeteks ja lõpuks kustub. Ta siiski purskab! Ronime binokli ja fotoaparaadiga hotelli vaatlusterrassile ja unustame end sinna kuni koiduni.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.71