Takso vurab hilisõhtuse Saksamaa moemetropoli Düsseldorfi kesklinnast üha kaugemale. Tänavad muutuvad kahtlaselt pimedaks ja inimtühjaks. Meenub lugu, kuidas muidu nii korralikus Euroopas «idast» pärit tüdrukuid röövitakse ja siis prostituudiks sunnitakse.
Veel pisut hämaraid nurgataguseid, ja seal ta ongi! Proþektoritulega punaseks valgustatud hiiglaslik tööstushoone, suured plakattähed hõõguvpunasel betoonmüüril ütlevad «Joop!».
Algab üks paljudest Düsseldorfi moemessi moeetendustest. Sel õhtul näitab uusi hooajakollektsioone sakslaste trendimärk Joop!.
Pikas sissepääsutelgis on maas punane vaip, millel lookleb pikk järjekord silmatorkavalt trendikaks lihvitud seltskonnast. Ent siingi kehtib kirjutamata riietumiskood: paljude moeinimeste hillitsetud maitse eelistab musta, millele äärmisel juhul on lisatud pisut valget.

Lilla koos pruuniga. Mahajäetud betoonehitise jahedas õhus on ootusärevat suminat, sest see sakslaste rõivamärk tõotab demonstreerida trendikust, provokatiivsust ja seksikust. Muide, hüüumärgilgi firma logol olevat umbes sama tähendus.
Elektrorütmide saatel ilmuvad pretensioonitult valgele moelavale siredad nais- ja moodsalt väljakasvanud soenguga meesmodellid, seljas ðikid ja kohati väljakutsuvad komplektid. Mäng lõigetega, kontrastsed proportsioonid ja vürtsikad detailid on rõivaklassikal põhineva kollektsiooni rosinaks.

Mis veel – üllatavalt suurt rõhku paneb see moefirma meeste garderoobile. Põhjust pole vaja kaugelt otsida: «Saksa mehed on väga edevad,» võrdleb firma esindaja Robert Doerk neid teiste Euroopa suguvendadega.
Tänavuse sügistalve kollektsioon on inspireeritud 60ndate olulistest moekujundajatest – moefotograaf David Baileyst ja tema lemmikmodellist Jane Shrimptonist, omaaegsest moeikoonist ja modernse elegantsi võrdkujust.

Casual-teemas leidub Walesi printsi Charlesi stiilis kudumeid, popkunsti mõjutusi, grafitiga kaunistatud teksasid, miniseelikuid ja valgeid bowling’u-jalanõusid. Mehed kannavad suuri parkasid 60ndate moega kitsaste pükste ja kaabuga, naisterõivaid ilmestavad aplikatsioonid, efektsed saapad-kingad on kohustuslik lisand. Ei puudu mugavad combat-püksid ja nn piloodijakid. Selles teemas ilmub lavale ka õhtu kõige põnevam värvikooslus – lilla ja pruun.

Väljapeetumat joont esindavad naiste maskuliinsed pükskostüümid, mõned neist on omanäolisemaks muudetud pealeõmmeldud taskute ja moe viimase sõna järgi alt kinninööritavate pükstega. Siis sammuvad lavale mehed kitsastes mansettidega viigipükstes, kootud polodes, pehme õlajoonega sametülikondades, villastes karusnahkse kraega mantlites.
Värvid ja mustridki on soliidsed: triip ja tviid, must, valge, tumesinine, hall ning kaamelibeeþ.

Psühhedeelne kevad. Saabuva kevade rõivaste tarvis on ideid ammutatud popkunstnik Andy Warholi loomingust, tema eklektilisest tutvusringkonnast ja värvidest. Kunstniku hõbedaseks vooderdatud stuudio eeskujul on osa rõivaid saanud hõbedavarjundi, kirevad postrid aga on andnud ainest kleitide psühhedeelsele värvipaletile laimist, roosast, oranþist ja purpurist.
On nii sportlikumat ja pehmemat kui ka rangemat siluetti. Ei puudu lillemustrid koosluses triipudega ega ka juba mõnd aega moes kuum sõna, särgiesisele trükitud pildid.
Saal rõkkab vaimustushüüetest.

Järgneb pöörane moepidu, kus öösinises valguses suudlevad madrusepluusides geipaarid, juuakse ohtralt ðampanjat, maitstakse ajalehetuutusse pakitud snäkke ja ðampanjatarretist granaatõunaseemnetega.
Sääraseid moepidusid peetakse Düsseldorfis tegelikult paar korda aastas. Siis, kui Reini jõe äärsest linnast saab maailma suurima moemessi toimumispaik.
Talvine suur moesündmus, kus näha saab valdavalt sakslaste endi, kuid ka muu Euroopa moetööstuse üllitisi, jääb tavaliselt veebruari algusesse – aega, mil siin näitab talv oma karmimat palet, kuid Düsseldorfi tänavail särab juba kevadiselt ere päike.

Sarmikas moepealinn. Düsseldorf kannab Saksamaa moepealinna nime õigustatult. Ent see pole antud üksnes suurte rõiva- või jalatsimesside pärast.
Juba Napoleon kutsus Düsseldorfi «väikeseks Pariisiks». Talle tundus, et sealne rahvas oskab elu nautida nagu pariislasedki. Tõestuseks vilgas teatri-, muusika- ja näituseelu, aga ka tõik, et Düsseldorfi ehtsaksalikus vanalinnas õitseb ühtekokku 260 pubi ja restorani, kus mekkida suurepärast kohalikku õlut või veini. Lõuapoolikud hüüavad sealset vanalinna Euroopa suurimaks baariks.
Mis näib olevat peaasi, ja mida ka ükski sakslane ei jäta mainimata, on Königsallee ehk Kö, Euroopa üks elegantsemaid ja kosmopoliitsemaid ostutänavaid, mille kilomeetrijao moebutiikide vaateakendelt vaatavad juba veebruaris vastu värsked kevadmoed ja -meigid, olgu see pastelsetes toonides Chanel või lipsukestega Louis Vuittoni kevadridikülid.

Düsseldorfist kui suurest kaubamajast kõnelevad ka eranditult kõik linna reklaambukletid, mis kutsuvad uhketesse kaubamajadesse ja arvukatesse moepoodidesse. Mina küll soovitaksin jalutada hoopis Reini-äärsel promenaadil või imetleda kohalikku barokkarhitektuuri, kuid kes kord sinna juba sattunud ja hinges moeostu soov, võiks kiigata sisustusmärgi Habitat või trendikate rõivanimede Mango, Zara ja Hennes&Mauritzi poole. Sääraseid alternatiivseid noorte tegijate moepoekesi nagu Berliinis, seal silma ei hakka.

Düsseldorf on väikekodanlik ja jõukas. Tänavapilt näitab, et viimast ei häbeneta ka ilmale kuulutada. Nii suurt karusnahkade, briljantide ja Louis Vuittoni kottide kontsentratsiooni pole ma näinud kusagil mujal. «Nad paneksid seal kas või kaks Rolexit korraga käele,» meenub ühe sakslase irooniline märkus.

Saksa mood on moes. Muidugi on elitaarsete rõivaäride väljanäitusel esindatud ka sakslaste endi mood: seesama Joop!, Etienne Aigner, Hugo Boss, Jil Sander (kaks viimast on osake itaalia moekontsernidest) ja lugematu arv nimesid, mis eestlasele midagi ei ütle. Kõik esindavad saksalikult puhast moejoont, segu lihtsusest, hillitsetud trendikusest, klassikast, hi-tech materjalidest ja meestemoe puhul ka dändilikkusest.

Hugo Boss ja Jil Sander on loetletuist ehk kõige ilmakuulsamad, messimelus pruunides toonides nahkrõivaid näidanud hobuseraualogoga Etienne Aigneri parfüümid aga on Saksamaal ühed müüdumad.
Jil Sanderil, naisel, kes ehitas 30 aastaga üles oma moeimpeeriumi, keeldudes seejuures aastaid korraldamast moeetendusi, on rõivastest selge ettekujutus: «Mu rõivad on töötavale naisele ja mehele, kes ei taha välja näha, nagu oleks nad äsja maha astunud moelavalt. Ma ei tee rõivaid, mida pole võimalik kanda.»
Sander disainib minimalistlikke rätsepakostüüme, valgeid särkpluuse või kudumeid, mille juures perfektne lõige, peen viimistlus ja luksuslik materjal on olulisemad omadused.

Üldjoontes ei peeta saksa argimoodi eriti lennukaks, kuid see-eest on see praktiline. Stiil, hind ja kvaliteet moodustavad kandjasõbraliku terviku. Paar aastat tagasi, kui Saksamaad kummitas majanduslangus ning asjalikkus ja rangus said rõivastumiskoodiks, süüdistati saksa moodi liigses sünguses. Tegelikult on aga hea pükskostüüm alati olnud saksa kontorinaise soosik ning kvaliteet ja konservatiivsus riietuse puhul norm.
Meenutage näiteks Marlene Dietrichi, kes juba enne teist maailmasõda meesteülikonnas tänavale ilmudes furoori tekitas. Siis mõelge kahe ilmasõja vahelisele Saksamaale, kui Berliinis tegi ilma dekadents ja kabareekultuur. Sellest ajast pärit atribuutika nagu silinderkübar, korsett, võrksukad, frakituletised, must värv, sile soeng, teatraalne meik (ka meestel) on detailid, millega mood praegu meelsasti flirdib.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5