Mood on iseenda ajalooraamat. Tõestust ei pea tikutulega otsima: Coco Chanel on üks neid moeloojaid, kelle tähelend jääb küll möödunud sajandisse, kuid kelle nimi ja looming püsib moes endiselt kuum.
Selle õblukese ja hea moevaistuga naise loodud lühikest tviidist šanelljakki peetakse tänavuse talvehooaja üheks moehitiks, väikese musta kleidi tänapäevasemad variandid on aga tõusnud paaril viimasel aastal peokleidiks number üks.
Veelgi olulisem on aga see, et neil mõlemal on staatus, millest unistab rõivaid luues pea iga moekunstnik: nii «väike must» kui ka šanellkostüüm kuuluvad ajatu rõivaklassika hulka. Samamoodi võib «igaveste» ritta arvata kahevärvilised kannarihmaga libikkingad, naistedÏempri, supeltrikoo või kullakarva ketiga käekoti.
Kuid need on vaid üksikud detailid.
Chaneli peetakse möödunud sajandi suurimaks moerevolutsionääriks. Just tema oli see, kes pea sada aastat tagasi pani aluse sellisele riietusele, milles oleme harjunud naisi tänapäeval nägema. Chaneli ideed olid sünnihetkel küll radikaalsed, aga neist on saanud lääneilma naiste rõivastumise põhitõed – olgu see siis meeste ja naiste garderoobi segamine või spordirõivaste toomine argiriietusse.

Ebaõnnestunud kabareelaulja. Võib vaid tänada juhust, et keskpärase häälematerjaliga Gabrielle «Coco» Chaneli kabareelaulja karjäär jäi lühikeseks. Aga just sealt sai 1883. aastal vallaslapsena sündinud, 12-aastaselt emata jäänud ja siis katoliiklikku kloostrikooli-lastekodusse pandud Gabrielle endale hüüdnime «Coco».

Nii hüüdis teda kabareepublik, kes nõudis hüüetega «ko-ko» lauljannalt lisapalu. Ta oskaski vaid kaht laulukest: üks kandis nime «Ko Ko Ri Ko», mis tähendab prantslastele kuke kiremist, teine «Kes on näinud Cocot?».
Õhtuse kabareelaulmise kõrval oli kahekümnesel Chanelil õmblejakoht ühes Moulinsi meeste rõivaateljees, kus käisid oma garderoobi täiendamas aristokraadid ja ohvitserid.

Nende seast leidis ta rikka kavaleri, siniverelise jalaväelase Etienne Balsani, kelle toel muretut konkubiinielu elada. Tegelikult ei olnudki see niivõrd romantiline armulugu kui Chaneli esimene samm karjääriredelil, sest tol ajal võis just kõrgemast seisusest dþentelmeniga sõbrustamine anda naisele võimaluse elus edasi jõuda.
Juba toona Balsani mõisas elades ei häbenenud sale ja poisikeseliku välimusega naine kanda elukaaslase ülikonda ega isegi mitte lipsu kaela siduda – isepäine Coco ei tahtnud riietuda nagu tüüpiline lopsakalt ülekaunistatud Belle Epogue’i ajastu kurtisaan.

Lihtsad menukübarad. 1909. aastal tuli aga mängu järgmine armuke: karismaatiline, elegantne ja muidugi ka rikas inglane Arthur Boy Capel, kes soetas Chanelile Pariisis väikese kübaraäri. Tol ajal oli üsna tavaline, et tasuks armukeseks olemise eest tegid mehed kaaslannadest kübarapoeomanikud.
«Ma sain avada poe tänu sellele, et kaks härrasmeest püüdsid teineteist minu võrratu väikese keha pärast üle trumbata,» on moelooja aastaid hiljem tunnistanud kunstnik Salvador Dalile.

Kuid Chaneli kübaralooming ei sarnanenud sugugi mõne teise poolilmadaami leiutistega, tema lihtsad ja väikesed koketsed kübarad mõjusid erilisena. «Kuidas küll aju saab selliste vusserdiste all töötada!» halvustas Chanel omaaegseid hiiglaslikke kübaraehitisi.
Peagi osutus poeke nii edukaks, et see tuli kolida suurematesse ruumidesse ärikvartalis Camboni tänaval, kus tänaseni asub Chaneli butiik. Oli selge, et tal oli annet rohkemaks kui vaid kübarate tarvis.
Capel ostis Chanelile rõivapoe Deauville’is, kus puhkasid  prantsuse rikkurid. Seal hakkas naine lisaks kübaratele pakkuma enda leiutatud moodi – mugavaid sportlikke rõivaid, mis sarnanesid pigem tema armukese polorõivaste kui tollaste kuulsate moetaidurite Paul Poiret’ ja Madeleine Vionnet’ luksusliku rõivaloominguga.
Jahisõitjate garderoobist «varastas» daam madrusepluusid ja -püksid, Capeli polosviitri sättis ta aga edukalt naiste selga. Ja need sobisid moodsa kuurordi sportliku eluviisiga hoopis paremini.

Ideed armukeste rõivakapist. 1913. aastal tekitas julge Coco Chanel Deauville’is aga esimese tõelise sensatsiooni – oli ennekuulmatu, et naiste šikid kostüümid on villasest flanellist nagu inglise härrasmehe bleiser, või mis veel hullem, hallist, beeÏist või tumesinisest villasest trikotaaÏist! Kuni tolle hetkeni oli viimasest õmmeldud vaid meeste aluspesu.
Ehkki Paul Poiret nimetas Chaneli stiili «viletsaks luksuseks», saatis seda edu. Verivärske moekunstniku loodud rõivad olid küll kallid, kuid erinevalt raskepärastest ja ebamugavatest luksuslikest tualettidest mugavad ja pealegi näitasid kandjat nooruslikumana.

Hilisemate armukeste rõivakappides «tuhnides» leidis nupukas Chanel teisigi ideid: nii tviidpintsakud, kootud vestid kui ka mansetinööbid ja kaelasidemed leidsid naiste garderoobis oma koha.
Oma kuulsate kallimate Westminsteri hertsogi ja vene suurvürst Dmitri kingitud hinnalisi juveele kandis too isepäine naine läbisegi võltsehetega – nii tõi Chanel moodi võltsehted.
Leidlik naine haaras siit-sealt detaile ja oskas need sobima panna. Tema põhimõtteks oli total look – olulised polnud üksikuid rõivaesemeid, vaid nende omavaheline sobivus ja kandmisviis. Seegi on rõivastumises täna üks olulisemaid reegleid.

Sõda tõi edu. «Esimene maailmasõda tegi minust selle, kes ma olen,» on Chanel  tunnistanud. Tõepoolest, sõjajärgne aeg soosis askeetlikumat ja tõsisemat rõivastust, mida oma ideedega ajast ees olnud daam kogu aeg pooldanud oli.
Elegants peitub lihtsuses, kuulutas nüüd Pariis. Ja Poiret hüljati koos luksusliku ja värviküllase oriendi, karusnahkade, drapeeringute, õhtumantlite ning pika, põlvede juurest kitsa seelikuga.
Coco Chaneli sviitri ja lühikese seeliku kooslus jõudis tema äsjaavatud Pariisi moemajast tänavaile. Tema «väikest musta», pisut allapoole põlve ulatuvat lihtsat villast või siidkleiti kandsid kahekümnendail pea kõik naised toatüdrukust peene tiitliga daamideni.
Trikotaaþ, võltsehted ja kahevärvilised kannarihmaga kingad lõhkusid klassipiire ja olid täiuslik kooslus äsja korsetist ning kodukanarüüst vabanenud naisele.
Coco Chaneli poisilik stiil, mida too naine oli juba kümmekond aastat tagasi armastanud, imbus massidesse. Cocolikku välimust peeti äärmiselt ðikiks – lühikesed juuksed, lame rind, kitsad puusad, vabalt langev kleit, üks käsi taskus, teine pärleid näppimas...
Chanel meenutab raamatus «Stiili võim», et kui ta lõikas juuksed lühikeseks, tegid seda kõik. Kui ta tegi kleidi lühemaks, tegid seda teisedki. Tema kuulutas, et päevitus demonstreerib jõudeaega ja tervist, ning naiste hordid tormasid randa pruuniks saama.
«Olin esimene, kes hakkas elama nagu sellele sajandile kohane,» ütles naine ise.

Iseenda modell. Chaneli eristaski teistest moekunstnikest see, et ta ise oli oma rõivaloomingu parimaks modelliks. See kindlustas tema rõivastusstiilile tugeva meediaimago ja ilmakuulsuse.
Ta nägi modernne välja. Kuid ta oli ka värvikas isiksus ja tal oli vürtsikas ning moekohane eraelu, mis sobis kahekümnendate ideaaliga imehästi – mood hindas Coco-taolist siugjat rinnatut naist, kelle verevaks lakitud küüned hoidsid sigaretipitsi, kelle suu oli võõbatud erepunaseks, kes kandis poisisoengut, suitsetas ning kihutas autoga. See segu poisitarist ja vambilikust võrgutajast oli veel ka vaba vahetama armukesi nagu kindaid ning tegema meelepärast tööd, kui tahtis.
Press jäädvustas hoolega Chaneli teravmeelseid märkusi, suursugust korteri interjööri, rikaste armukeste kingitud juveele ja jumaldas tema sõltumatut hinge.

Kahekümnendail oli Cocol armulugu nii Vene tsaari vennapoja suurvürst Dmitri kui ka Inglismaa rikkaima mehe, Westminsteri hertsogiga. Naise suhtlusringkonda kuulusid värvikad kunstnikud ja ka vene emigrandid – Igor Stravinski, Jean Cocteau, Pablo Picasso. Ta sõbrustas lähedalt Misia Serti, itaalia pianisti ning kunstnike Toulouse-Lautreci ja Renoir’ muusaga.

Tujukas loomus. Paljud naise  elukäiku puudutavad detailid on segased, sest daam ise tavatses anda vastakaid seletusi ja ka ebameeldivamaid seiku eluloost kustutada.
Miks näiteks Coco ja hertsogi suhe lõppes, ei tea täpselt keegi. Chanel kinnitas, et lükkas auväärt mehe abieluettepaneku tagasi sõnadega: «Ilmas saab olema palju Westminsteri hertsoginnasid, aga on vaid üks Coco Chanel.» Tõesem on, et hertsogil oli vaja järeltulijat, Chanel aga oli selleks liiga vana.
Hertsogi sõber, Briti legendaarseim peaminister Winston Churchill aga kirjutas Chaneli kohta: «Kuulus Coco on vaieldamatult tugevaim isiksus, kellega Benny seni on läbi käinud.» Väidetakse ka, et naine oli niivõrd tujukas, et ükski mees poleks tahtnud teda päriselt enese külge köita.
Näiliselt moodsat ja sõltumatut elu elanud naine oli aga oma loomingus romanssidest täiesti sõltuv.
Dmitri afääri ajal muutus Chaneli «käekiri» venepärasemaks, ta kasutas karusnahka ja tikandeid ning oma kuulsaimat aksessuaari – kaela kuhjatud pärleid, võltse ja ehtsaid läbisegi.

Westminsteri hertsogiga suheldes pöördus ta tagasi maskuliinsemate tegumoodide poole ja hakkas soosima tviidjakke, pullovere, lipse ja pükse. Chaneli käeke muutis inglise stiili klassikalised detailid oma moe põhielementideks!
Ajatu stiil. Liibuvas kostüümis, kalliskivides või baretis Chanelist kolmekümnendail võetud fotod näivad uskumatult ajatud. «Mingi imega õnnestus tal tuua oma moeloomingusse need põhimõtted, mida oli kasutatud vaid maalikunstis, luules, muusikas. Ta ei loonud üksikut rõivaeset, vaid omaenese stiili,» ütles kolmekümnendail Jean Cocteau.
Teise ilmasõja aegse armuloo tõttu Saksa diplomaadiga elas Chanel aastaid Šveitsis pagenduses. 1954. aastal avas ta Pariisis uuesti oma moemaja ja esitles kuulsaid tviidist ning bukleekangast šanellkostüüme, mida ehtisid bordüürid, silmatorkavad nööbid ja kaks taskut sigarettide ja taskurätiku tarvis.

Chaneli ajastus oli õige. Kostüümi saatis menu, sest naised olid tüdinud  sõjajärgsest kokkutõmmatud talje, rõhutatud puusajoone ja pehmete õlgadega siluetist. Chanel pakkus sellele mugavamat ja lihtsamat alternatiivi, nagu omal ajal kehasõbraliku trikotaaÏkostüümiga korsetistatud rüülegi.
Coco Chanel jäi elu lõpuni üksi. Ta suri 87-aastaselt, sama suurejooneliselt nagu oli elanudki. Hotellis Ritz, kus veetis elu viimased aastad.

Chanel elust ja moest
Coco Chanel oli tuntud oma teravmeelsete ütluste poolest, mis käisid nii ilu, vanuse, stiili kui ka moe kohta.

«Söö vähem, kui sa tahaksid. Söö aju, mitte kõhuga. Ära kunagi tõuse lauast nii, et peaksid vaikselt enese ees seakommete pärast vabandust paluma.»
«Halval maitsel on piirid, vaid hea maitse on piiritu. Inetusega võib harjuda, hoolitsematusega mitte kunagi.»
«Et olla asendamatu, tuleb olla eriline.»
«Luksus peab olema mugav ja praktiline, muidu see ju ei olegi luksus!»
«Arvatakse, et luksus on vaesuse vastand. Ei ole. Luksus on keskpärasuse vastand.»
«Liiga palju aksessuaare ei ole kunagi palju.»
«Ma ei tee moodi, mina olengi mood.»
«Mulle meeldib luksus, aga mitte selle suurejoonelisus ega sära. Luksuses puudub labasus.»
«Mood on nagu arhitektuur. Sest mõlema puhul on küsimus proportsioonides.»
«Kui oled sündinud tiibadeta, ära tee midagi sellist, mis takistaks neid kasvamast.»
«Ma ei ole kunagi mõistnud naisi, kes end kodust välja minnes üles ei löö, kas või natuke, viisakuse pärast. Ei või ju iial teada – ehk on just see päev, mil kohtate oma «saatust»! Siis on ju hea võimalikult kena välja näha.»
«Lihtsus on mu meelest tõelise elegantsi võti.»
«Ilu tähendab sarmi.»
«Mood muutub, stiil jääb.»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.74