Vana pesakast veranda ees männitüvel on oma elus igasuguseid päevi näinud. Nii tuuliseid, päikselisi kui vihmaseid. Kõik need üheskoos on kunagi heleda ja vaigust lõhnava maja vanaks ja väsinuks kulutanud. Vähe sellest, keegi on lennuava servi lisaks veel ka purenud. Tegelikult oli see kirjurähn, kes üritas lennuava suuremaks toksida.

Kümnete perede kodu. Aegade jooksul on kast olnud koduks kümnetele peredele. Kord asustasid seda tihased, kord jälle metstikad. Siis kolisid uuesti rasvatihased sisse. Seejärel saabus herilaste kord. Edasi hõivas korteri taas metstikapaar.
Kui oravapoiss korteri avastas, elasid seal parasjagu lepalinnud – isa-ema ja neli last. Sel hommikul kui oravapoiss otsustas nende korterisse piiluda, kolkisid lepalinnud ta päris korralikult läbi. Kust võisid nemad teada, et orav piilus kõigest uudishimust nende korteri uksest sisse.
See oli tema esimene suur suvi, kus avastusi jagus igasse päeva. Maailm ümberringi oli nõnda suur, roheline, sumisev ja salapäraselt kutsuv. Pärast seda kui lepalinnu pere soojale maale suvitama lendas, hõivas orav nende korteri.
Kuigi mu aias on puude otsas kümmekond pesakasti, oli just too pesakast noore orava meeli köitnud. Just sinna otsustas oravapoiss endale talveks kodu rajada. Keegi polnud talle seletanud, et tali on tulekul. Mida tähendab, et päevad muutuvad häbematult lühikeseks, ööd seevastu venivad hirmpikaks. Nii et midagi peale magamise üle ei jää, tahad sa siis või ei taha. Ometi tajus oravapoiss seda kuidagi.
Loomulikult polnud keegi talle ka õpetanud, milliseid ettevalmistusi tuleb talveks teha. Ometi kukkus oravapoiss oma väljavalitud korterit ühel augustikuu lämbel pärastlõunal äkitselt soojustama.

Soe talvekorter. Ta oli naabri kuurist veidi takku avastanud. Takk on mõnus asi, sellega saab korteri seinu edukalt soojustada. Krõbedal talvepäeval saab sellega isegi ukseava korralikult kinni toppida.
Mitme nädala jooksul nägin oravat takku kandmas. Järjekordne tuust hambus, liikus ta kergelt hüpeldes kodu poole. Esialgu kulges ta teekond mööda aeda. Võrkkiige juures kargas ta seevastu männitüvele ja kribis latva. Sealt edasi jäi kodumaja juba nelja hüppe kaugusele.
Kui ma kusagil oktoobris lihtsalt uudishimust orava majalt katuse korraks pealt võtsin, selgus, et see oli paksult takku täis topitud. Nii paksult, et mulle tundus, et sinna enam küll keegi ei mahu. Nüüd, talvel, näen, et mahub ikka küll!
Keskpäeval hakkab orava maja ust sulgev takutropp äkki närviliselt tõmblema. Mõne aja pärast ilmub selle vahelt nähtavale peremehe roosa nina ja kaks tumedat, unist silma. Siis on ta juba maja katusel, saba uljalt seljas, ja uurib kahtlustavalt ümbrust.
Väikese unimütsi söögituba asub üsna lähedal, oja pervel kasvava hiigelsuure kuuse all.
Ka kõige tuulisema ilmaga on kuuse laia tumerohelise seeliku all vaikne. Tuisk ei jõua sinna isegi lund pressida. Väike unimüts haarab esimese käbi käppade vahele ja asub ahnelt töötlema. Sellest jääb üksnes roots järgi, tutt otsas.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.5