Oravapoiss sulgeb takutordiga ukse
24.01.2004 00:01
Peeter Ernits, erikorrespondent
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Keskpäeval hakkab orava maja ust sulgev takutropp
äkki närviliselt tõmblema. Mõne aja pärast ilmub selle vahelt peremehe roosa
nina ja kaks tumedat, unist silma.
Vana pesakast veranda ees männitüvel on oma elus igasuguseid päevi näinud.
Nii tuuliseid, päikselisi kui vihmaseid. Kõik need üheskoos on kunagi heleda ja
vaigust lõhnava maja vanaks ja väsinuks kulutanud. Vähe sellest, keegi on
lennuava servi lisaks veel ka purenud. Tegelikult oli see kirjurähn, kes üritas
lennuava suuremaks toksida.
Kümnete perede kodu. Aegade jooksul on kast olnud koduks kümnetele peredele.
Kord asustasid seda tihased, kord jälle metstikad. Siis kolisid uuesti
rasvatihased sisse. Seejärel saabus herilaste kord. Edasi hõivas korteri taas
metstikapaar. Kui oravapoiss korteri avastas, elasid seal parasjagu
lepalinnud – isa-ema ja neli last. Sel hommikul kui oravapoiss otsustas nende
korterisse piiluda, kolkisid lepalinnud ta päris korralikult läbi. Kust võisid
nemad teada, et orav piilus kõigest uudishimust nende korteri uksest
sisse. See oli tema esimene suur suvi, kus avastusi jagus igasse päeva.
Maailm ümberringi oli nõnda suur, roheline, sumisev ja salapäraselt kutsuv.
Pärast seda kui lepalinnu pere soojale maale suvitama lendas, hõivas orav nende
korteri. Kuigi mu aias on puude otsas kümmekond pesakasti, oli just too
pesakast noore orava meeli köitnud. Just sinna otsustas oravapoiss endale
talveks kodu rajada. Keegi polnud talle seletanud, et tali on tulekul. Mida
tähendab, et päevad muutuvad häbematult lühikeseks, ööd seevastu venivad
hirmpikaks. Nii et midagi peale magamise üle ei jää, tahad sa siis või ei taha.
Ometi tajus oravapoiss seda kuidagi. Loomulikult polnud keegi talle ka
õpetanud, milliseid ettevalmistusi tuleb talveks teha. Ometi kukkus oravapoiss
oma väljavalitud korterit ühel augustikuu lämbel pärastlõunal äkitselt
soojustama.
Soe talvekorter. Ta oli naabri kuurist veidi takku avastanud. Takk on mõnus
asi, sellega saab korteri seinu edukalt soojustada. Krõbedal talvepäeval saab
sellega isegi ukseava korralikult kinni toppida. Mitme nädala jooksul nägin
oravat takku kandmas. Järjekordne tuust hambus, liikus ta kergelt hüpeldes kodu
poole. Esialgu kulges ta teekond mööda aeda. Võrkkiige juures kargas ta seevastu
männitüvele ja kribis latva. Sealt edasi jäi kodumaja juba nelja hüppe
kaugusele. Kui ma kusagil oktoobris lihtsalt uudishimust orava majalt katuse
korraks pealt võtsin, selgus, et see oli paksult takku täis topitud. Nii
paksult, et mulle tundus, et sinna enam küll keegi ei mahu. Nüüd, talvel, näen,
et mahub ikka küll! Keskpäeval hakkab orava maja ust sulgev takutropp äkki
närviliselt tõmblema. Mõne aja pärast ilmub selle vahelt nähtavale peremehe
roosa nina ja kaks tumedat, unist silma. Siis on ta juba maja katusel, saba
uljalt seljas, ja uurib kahtlustavalt ümbrust. Väikese unimütsi söögituba
asub üsna lähedal, oja pervel kasvava hiigelsuure kuuse all. Ka kõige
tuulisema ilmaga on kuuse laia tumerohelise seeliku all vaikne. Tuisk ei jõua
sinna isegi lund pressida. Väike unimüts haarab esimese käbi käppade vahele ja
asub ahnelt töötlema. Sellest jääb üksnes roots järgi, tutt otsas.
|