Eelmise aastaga võrreldes oli Aura fotovõistluse þüriis istumine tänavu lausa lustipidu. Enam ei üritatud meid tappa lugematute loojangutega.

Esimest korda taipasin just aasta tagasi lugematuid loojangupilte vaadates, et hingematva hetke ja selle adekvaatse jäädvustamise vahel haigutab pöörane kuristik. Sellest, mis pildistamise hetkel tundub vaimustav ja mille ilu tahaks ka kõigi teistega jagada, ei pruugi fotoaparaadi pääsikule vajutades suurt midagi järele jääda. Kuldsest linnust jääb enamasti näppude vahele vaid mõni sulg. Lind ise pääseb aga minema.

Tänavu, kui iga osavõtja võis konkursile vaid ühe töö saata, oli valiku tegemine lihtsam.  Too piibelehemarjapilt, mis Aivar Pihelgale peaauhinna tõi, torkas silma juba varakult. See pilt võidab, ütlesin ma endale. Ja võitis ka. Mitte üks päike igas päevas, nagu Aura oma fotovõistluse juba teist aastat on pealkirjastanud, vaid neli tükki korraga! Tõsi, väike kahtlus näris hinge, nood neli päikest tundusid liiga ilusad, et olla tõsi. Digimaailmas on võimalik pärast klõpsu tegemist ju imesid korda saata.

Aga just «tilgapilt» tõi võidupärja ka noorte konkurentsis. 13-aastase Juhan Saaringu fotol «Sügis» lummas meid taas tilk, ja taas oli see sügisene tilk, seekord peegeldamas kuldset vahtralehte. Tilk on üks imeline asi. Tilgas peegeldub teinekord terve maailm, kui sa muidugi vaadata oskad.

>> http://www.aura.postimees.ee/

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5