Üle maailma käib pidev sõda – sõda käis ka aastavahetuse paiku, kristliku maailma suurimate pühade ajal – söömise, joomise ja ostmise ajal 41 paigas.

Kolm nädalat uudiskünnisel. Enamasti on need kokkupõrked ja relvatäristamised, mida keegi enam «rahulikus» maailmas ei märka ega selle pärast muretse. «Tavalised kriisid» üle maailma saavad üldiselt rahvusvahelise avalikkuse tähelepanu täpselt kolmeks nädalaks, ütleb Euroopa Komisjoni juures tegutsev humanitaarabiamet. Kolm nädalat, siis lõpeb nii rahvusvaheline uudistevool kui suletakse suured rahapumbad kriisipiirkonda. Aga sõda ei lõpe, vaid käib edasi.
Näiteks see, kui kuskil Sitsiilia rannal maabub mõni põgenikepaat, on ajalehtedes enamasti väärt vaid mainimist kõrvalveerus, kui niigi palju. Just niipalju tähelepanu pälvis möödunud aasta oktoobris Vahemeres uppunud 80 somaallast. Selle pealtnäha üksiku tragöödia taga on tegelikult aga üks pea unustatud sõjadraama – alates 1988. aastast vaevleb Somaalia kodusõjas – mis on edasi kestnud Lähis-Ida kriisi ning USA terrorivastase võitluse varjus.

Nafta teeb sõjast sõja. Väidetavalt on Lääne meedia konfliktidest huvitatud ainult siis kui need puudutavad «oluliste» teemade püha kolmainsust – nafta hinda, aktsiaturgude seisu või rahvuslikku julgeolekut. Kui ükski neist kolmest ei ole sõjast mõjutatud, võib Kolmanda Maailma sõjakolde elanik Lääne ulatuslikule abile ja tähelepanule samahästi kui kohe head aega ütelda.
Samal ajal kui televaatajail olid esireakohad NATO Belgradi-pommitamise ajal ning ka praegusest Iraagi sõjast tehakse pidevalt reportaaþe ning sinna sattumine on iga seiklusjanulise reporteri unistus, ei räägita sõnakestki Lõuna-Ameerikas, Aafrikas või Okeaanias käivatest konfliktidest. Seal varustab Lääs Kolmandat Maailma küll relvadega, kuid ei tee nende kasutamisest paraku teleülekandeid.

Relvatootjate maiuspalad. Rahvusvahelise kontrolli alt väljas olevad kodusõjad on kogu ilma relvatootjate jaoks oluline turg. Terrorismivastane võitlus ja diskussioon keemiliste ning bioloogiliste relvade kasutamise üle on esile tõstnud veel ühe probleemi – enamik sõjaohvritest sureb kergerelvade kasutamise tagajärjel.
Vene Kalaðnikov ja saksa G3-Gewehr – need automaadid on praeguste sõdade massihävitusrelvad. Igal aastal sureb kergerelvade läbi kogu maailmas umbes 500 000 inimest.
Paradoksaalsel, kuigi mitte üllataval kombel on suurim relvaeksportija maailmas ka suurim rahu eest võitleja – USA. 1998.-2002. aasta vahel toodetud relvadest oli 40 protsenti Ameerika firmade tehtud. Kokku eksportisid ameeriklased relvi 37,7 miljardi dollari eest.
Auväärsel teisel kohal on Venemaa, kelle relvaekspordi mahuks oli 20,7 miljardit. Järgnevad suured Euroopa riigid Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia, kelle osakaal on siiski mitu korda väiksem. Esikümnesse mahuvad veel ka Ukraina ja Valgevene.
Riikide osaluse hindamisel tuleb tähelepanu pöörata siiski ka sellele, et hinnatud on raha, mida relvade eest makstakse, mitte relvade hulka, ning üks hävituslennuk maksab kahtlemata rohkem kui sajad Kalaðnikovid.
Relvade illegaalse müügiga konfliktikolletesse teenitakse hiigelsummasid. Nii näiteks vahendas Prantsusmaa endise presidendi Francois Mitterrandi pojaga seotud Pierre Falcone Angolasse relvi 500 miljoni dollari eest. Tehingu avalikustamise tulemuseks oli aasta vangistust, kuid praeguseks on diiler saanud rahvusvahelise immuniteedi, sest Angola nimetas ta riigi UNESCO-saadikuks.
Teine relvamiljonär, kuulus venelasest smugeldaja Viktor Bout alustas äri lillemüügiga Venemaal, kuid sai rikkaks hoopis Afganistani kodusõja ja mitme Aafrika riigi konfliktide relvastamisega.
Kolmas suur relvakaubitseja, maa-õhk tüüpi rakettide müüki katsetanud britt Hermant Lakhani võeti kinni Venemaa ja USA salateenistuste ühisoperatsiooni käigus.

Sõjad ja rahuinglid. Peaaegu kogu eelmisel aastal toimunud, puhkenud ja jätkunud sõjategevus toimus Kolmandas Maailmas, eelkõige Aafrikas ja Aasias – põhjuseks võimuvahetus, vara jagamine või riikide eraldumine: riigisisesed konfliktid on riikidevahelised arveteõiendamised välja vahetanud.
Sõdade arv, tõsi küll, vähenes sel aastal veidi (kokku eristati 25 sõda ning 16 relvastatud konflikti), rahulikumaks ei ole maailm siiski muutunud. Pikaajaliste kriiside intensiivsus suurenes, paljud poliitilised konfliktid ületasid sõja künnise.
Kõige pikaajalisem praegu käimasolev konflikt kestab Myanmaris, kus sõjategevust arvestatakse 1948. aastast saadik.
Kõige rohkem sõdasid korraga käib aga Indias: lisaks piirivaidlusele Pakistaniga, mis ähvardas oma kõige kuumemas punktis muutuda üleilmseks tuumasõjaks, on relvastatud konfliktid Kashmiris, Tripuras, Assamis ja Nagasis.
Sellised sõjad on väljakutseks nii diplomaatidele kui humanitaartöötajatele. Kuigi peamisteks rahusobitajateks on riigid, tegutseb maailmas ka erainitsiatiivil püsivaid läbirääkijaid. Kuulsaim neist on kahtlemata USA ekspresident Jimmy Carter, kes vahendas Iisraeli ja Egiptuse rahukõnelusi. Alates 1982. aastast tegutseb temanimeline keskus.
Ðveitsi filosoof Alexis Keller vahendas 2001. aastal salaja Iisraeli ja Palestiina rahuläbirääkimisi ning esitles eelmise aasta novembris palju tähelepanu pälvinud rahuplaani, mida ta suures osas isiklikest vahenditest finantseeris. Itaallasest «Jumala diplomaat» Andrea Riccardi vahendas Kosovo ja Alþeeria konflikte ning on praegu tegev mitmes Aafrika riigis.
Konfliktid ei lõpe maailmas ilmselt kunagi, nende arvu vähenemine on kahtlemata hea, kuid maailmarahu saabumisele ei viita esialgu veel miski. Võib-olla aitaks pidevam meeldetuletus, et kõikjal üle ilma ei valitse rahu, vähemalt sõjaohvreid tulevikus paremini aidata.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3