Raul Sööt tundis end kitsalt. Ehitised kerkisid ümberringi mõne kuuga, aga üldine vaimsus oli jätkuvalt kinni möödanikus. Elu ümberringi muutus pealtnäha avatumaks, kuid mõtteruum püsis endiselt ahtake.
Sedasi polnud pääsu kinnisideest: Eestist ära!

Nii nagu joogaõpilane ihkab pääseda Suure Õpetaja lähedusse, lootes temast kiirgava energia toel saada paremaks, nõnda soovis jazzmuusik Raul Sööt pääseda oma ala Meistri juurde. Pärast Otsa-kooli lõpetamist estraadiansambli solistina oli ta tiirutanud bändiga festivalidel nii Ukrainas kui Venemaal, kirjutanud muusikat Eesti Raadio Big-Bandile, teinud koostööd Eesti tipp-artistidega, olnud siin-seal arranþeerijaks ja produtsendiks – aga polnud ikka päris rahul.
Isegi mitte siis, kui läks õppima Rootsi ja sealt edasi Taani Kopenhaageni rütmimuusika konservatooriumi.
Meister elas ja töötas Ameerikas, jazzi kodumaal. Tema nimi on Gary Thomas. Niivõrd isikupärase helikeelega mustanahaline saksofonimängija, et vähegi asjatundja tunneb ta ära saja teise pillimehe seast. Ja kelle keskendumisvõime on musitseerides sedavõrd tihe, et tekitab Söödis tunde, nagu võiks noil hetkil õhku justkui noaga lõigata.
Musta mehe kutse. 34-aastane Raul Sööt usub, et õiged asjad tulevad vajalikul ajal ise sinu juurde. Nii ka kohtumised Thomasega.

Nende esimene kokkupuude Malmö kõrgema muusikakooli meistriklassis jäi nädalapikkuseks, ent kujunes viljakaks. Järgmine kord, 2001. aasta kevadel, trehvasid nad Tallinnas. Ning mäletades ladusat koostööd Rootsis, kutsus must mees valget verd mehe enda juurde Ameerikasse õppima.
Thomas oli just saanud Johns Hopkinsi ülikooli Peabody instituudi jazziosakonna juhiks. See oli unelmate paik, kuhu saksofonimängija võib üldse pääseda.
Ometi ei tormanud Sööt ülepeakaela lennukile. Tal oli Taanis tekkimas uus kodu ning loodud bänd, ees ootasid orkestreerimistööd. Ameerikasse minek tähendanuks, et kõik tuleb maha jätta ja võõras kohas nullist alata.
Kuid tõele au andes: just sellist võimalust oli ta juba tükk aega oodanud.

Kuritegelik linn. Siiski polnud see Söödi esimene Ameerika-ðanss. Kümme aastat tagasi sai ta stipendiumi Bostonisse Berklee muusikakolledþisse, oli valmis üle Atlandi sõitmagi, ent rahasumma, mida tudengiviisa saamiseks tulnuks ette näidata, jäi napiks. Seetõttu jäi sõit ära.
Ka Peabody instituut lubas talle aastal 2001 stipendiumi, mis kattis 25 000 dollarilise (ligi 400 000 krooni) õppemaksu. Ent elamisraha, 12 000 dollarit aastas, tuli taas viisa saamiseks endal leida ja ette näidata. Sedapuhku aitasid sõbrad, kes tarviliku summa õigel päeval korraks tema pangaarvele kandsid.
Siis, täpselt kaks nädalat pärast 11. septembrit – ajal, mil paljud tema tuttavad taanlased keeldusid igasugustest üle-ookeani-lendudest –, sõitis Sööt Baltimore’i, kuritegeliku renomeega linna, millest oli kuulnud peamiselt hirmujutte.
«Mõnikord lihtsalt pead hüppama kaljult alla pimedusse,» lausub Sööt, «ja lahendused tulevad iseenesest, kui su kavatsused on siirad ja õiged.»

Nõudlikud küsimused. Ent Sööt ei läinud Ameerikasse sugugi selleks, et saada samasuguseks nagu jumaldatud Meister. Uskudes, et õnn ja universaalsed teadmised peituvad igaühes endas, on Sööt veendunud, et nende kättesaamiseks tuleb mõnikord imbuda lihtsalt uude keskkonda, kus on senisest erinev kultuur, erinevad kombed, isegi teistsugune õlu. Seal uues keskkonnas, abiks õpetaja, kes aitab õigeid küsimusi esitades sul enda sisse vaadata ja sealt vastused üles leida, saad lõpuks aru, et need ihaldatud teadmised olid sinus olemas juba enne.
«Mõnikord peame minema üle maa ja mere, et leida ennast,» nendib Sööt.
Üheskoos musitseerides märkis Thomas mitut puhku, et see, mis Raul teeb, on hea ja kena, ent küsis: kus oled sina ise? Mis on sinul anda? Miks sina mängid seda pilli ja seda muusikat?
«Gary Thomas ei õpetanud mulle kunagi Gary Thomast,» tunnistab Sööt. «Ta õpetas mulle Raul Sööti.»
Kord, kui õpetaja ja õpilane jälle kahekesi mängisid, pidas Thomas Söödi kinni. Paberil oli sul huvitav asi kirjas, tähendas Meister, aga miks ei kuule ma seda sinu mängus? Ma ei ole kuulnud, lisas Meister, et üleüldse kellegi teise mängus oleks see kuulda. Miks sa ei arenda seda edasi, nõudis ta.
«Mulle sellest piisas,» lausub Sööt. «See on kogu mu õppetund tolle aja jooksul.»

Lõputu otsing. Kuid Meistri õppetunnid ei tähenda, et õpilane on jõudnud sihtjaama. Jah, ta sai, mida ihkas, ja enda kinnitusel rohkemgi veel – leidis vastused koguni oma sisemistele küsimustele –, ent see ei tähenda põrmugi, nagu oleks ta pärast Ameerikast naasmist igati õppinud mees.
«Mis loll jutt see on?» vastab Sööt neile, kes uurivad, kas ta on nüüd valmis muusik. «Ma tegelesin nendesamade asjadega, millega praegu, ka kümme aastat tagasi, ja võib-olla mitte halvemini.»
Saavutustejanuses maailmas on kinnistunud müüt, nagu tähendaks mõne kooli lõpetamine, plaadi väljaandmine või auhinna võitmine kohe uut taset, värsket lehekülge elus.
Ei, enamasti pole see nii, väidab Sööt mitme riigi muusikabisnises osalenuna. Ta on aru saanud, et vastus küsimusele, kas ta on end lõpuks leidnud, ei saa kõlada kuidagi teisiti, et on päevast päeva ennast üha leidmas, et too otsing kestab – ja jääbki kestma.
«Ja tore on,» sõnab ta.

Miks mängida muusikat?
Raul Sööt: «Põhjus ei ole see, et meeldib võib ei oska muud teha, vaid sul on vastupandamatu tung midagi väljendada, mis tuleb läbi sinu ja millele sa ei suuda vastu panna.
Üks asi on tehnika – kuidas noote üksteise järele sättida –, aga tegelik tõde on see, et hetkel, kui mängid, väljendab tegelikult mingi suurem jõud end sinu kaudu. See on üks asju, milleni olen viimase paari aasta jooksul sellisel tasemel jõudnud, et suudan seda sõnades väljendada.»

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67