Igal jõuluõhtul on Eestimaa kirikud puupüsti inimestest tulvil. Tulevad needki, kes sinna tavaliselt ei satu, ja need, kes seda vajadust endas mitte kunagi varem pole  tundnud. Vaid veerand eestlastest on luteri koguduste hingekirjas, kuid me ei hooli sellest kuulumisest – me tahame tulla. Me otsime. Midagi, mida me mujalt ei leia, nimetades seda sageli leebelt jõulutunde otsimiseks, oskamata, ja vahel püüdmatagi selle sisu ja tähendust lõpuni mõista.

Tallina Püha Vaimu koguduse õpetaja Gustav Piir usub, et religioosne tunnetus ja osadusvajadus on inimesele kaasa sündinud, ning mingil eluperioodil jõuame  kõik selleni, et hakkame elule mingit kindlamat pidet ja tuge otsima. Ka siis, kui pole jõulud.

Sellega võib nõustuda või mitte, kuid tõsi on see, et igal aastal alustavad kirikus üha uued leerirühmad, ristitakse lapsi ja laulatatakse pruutpaare, sest tuntakse – vaid nii on õige. Näib, et õpetajal on õigus, kui ta ütleb: «Kirikud ei jää mitte kunagi tühjaks.»

7.detsembril oli Tallinna Püha Vaimu kirikus järjekordne leeripidu. Kuid mitte keegi selle sammu astunutest polnud valmis sel teemal avalikult oma mõtteid vahetama. On see piinlikkustunne või kahtlemine otsuse õigsuses?
Ma usun, et selle sammu astunud inimesed ei häbene, kuid peame mõistma, et see on väga isiklik valik. Eestlastele pole üldse omane  isiklikest asjadest avalikult rääkida ja ka leeri tulek pole uudis seltskonnakroonika või ajalehtede jaoks. Kuigi näeme iga päev ka vastupidist – avalikkuse ette tullakse juttudega, mis võiksid ja peakski olema ainuüksi inimese enda ja tema pereringi teada.

Miks üldse tullakse tänapäeval leeri – eneseteostuseks on nii palju võimalusi, valikute rohkuses on isegi raske orienteeruda?
Kõige levinum põhjus on see, et soovitakse ristida oma last: igas leerirühmas on inimesi, kes on selle sammu ette võtnud just lapse pärast. Seega tulevad nii lapse vanemad, kuid tihti ka tulevased ristivanemad. Teine mõjuvam põhjus on soov end kiriklikult laulatada, kolmanda rühma moodustavad need, kelle vennad-õed juba on kirikuga seotud, ja noored, kes on laste pühapäevakoolist n-ö välja kasvanud.

Kui palju on nende seas lihtsalt huvi pärast tulijaid ja kui palju tulevasi veendunud kristlasi?
Neid, kes tulevad vaid huvi pärast, on alati olnud, kuid ma usun, et suurem osa jääb kiriku juurde alatiseks. Põhjusi, miks huvi kiriku vastu on tekkinud, võib olla mitmeid, kuid mingil eluperioodil hakkab iga inimene oma elus mingit kestvamat pidet ja tuge otsima.

Kas on ka neid, kes viimasel hetkel ukselt tagasi pöörduvad?
On, eriti nende seas, kes tulevad kirikusse uudishimust. Nad kas ootasid midagi muud või ei olnud oma lõpliku otsuse tegemiseks veel sel hetkel valmis.

Olete Püha Vaimu koguduses teeninud kaheksa aastat, mis selle aja jooksul kõige enam on muutunud?
Meie kirikul, ja mitte ainult meil, puudub keskmine põlvkond ning seda ei ole ka viimaste aastate jooksul juurde tulnud. See mõjutab kirikuelu väga palju. Põhjus on sünniaastas – need inimesed on sündinud Teise maailmasõja keerises või vahetult sõja järel. Osalt on siin põhjuseks asjaolu, et see generatsioon on kas hukkunud või on neile osaks saanud väga karmid elukogemused, mistõttu nad on Jumala suhtes skeptilised.
Hilisemad põlvkonnad on paljuski ideoloogiliselt mõjutatud, sest kirikut ja religiooni naeruvääristati, ning nemadki on teatud põhjustel  kiriku suhtes tõrjuvad. Kuigi suhtumise põhjused on erinevad, on Eestis mitu generatsiooni, kelle side kirikuga on muutunud olematuks.

Mille najal kirik siis kõik need aastakümned on püsinud?
Meie nn raudvara najal, kes jäi kiriku juurde ka kõige raskematel hetkedel, ka siis, kui kirikus käimine oli sügavalt ebasoovitav. Paraku on need inimesed jõudnud väga kõrgesse ikka ja kaovad järjest. Neid, kes on Püha Vaimu kogudusega seotud olnud läbi oma eluaja, võime kahjuks juba mõne käe sõrmedel kokku lugeda.
Kes moodustavad praegu teie koguduse kõige kandvama osa?
Noored inimesed, vanuses alla neljakümne.

Sarnaselt katoliku ja õigeusu kirikuga on ka luteri kirikus olemas piht, kuigi sellest räägitakse vähem. Mis mured inimesi kõige sagedamini pihile toovad?
Probleemid on seotud väga tihti perekonnaeluga, seal taga on ka üldised toimetulekumured, töövõimalused, alkoholism ja ka kohanemisprobleemid väga kiirelt muutuva eluga. On ka neid inimesi, kelle küsimused on eelkõige seotud usuga, osa otsib oma elule uut sihti ja mõtet.

Ja nad leiavad selle teie juurest?
Nagu elus ikka: ühed leiavad, teised mitte.

Kas teie tunnete uskliku inimese jõulukirikus ära?
Kui rääkida jõulupühadest või ülestõusmispühadest, siis peab kohe märkima, et pühadekirikulised on alati tavapärastest kirikulistest pisut erinevad. On palju neid, kes tulevad vaid pühade ajal, ja võib-olla mitte kunagi tavalisel pühapäeval, otsima oma hingele rahu. Tuleb ka neid, kes lihtsalt on sel päeval linna peal liikvel ning astuvad pühakotta uudishimust või osadusvajadusest kantuna.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.5