Tunne Kelami viienda fotonäituse avamine Kadriorus Tammsaare majas asuvas Deco galeriis on kui vippide paraad. Algus kõlab õõnsalt, aga oodake – need kultuuriinimesed, diplomaadid ja igasugu ühiskonnategelased pole siin ennast näitamas. Nad olid autori pärast, austusest selle mehe ja ta loomingu vastu. Sest Kelam tunneb ja märkab.
Loed lehtedest ja vaatad televisioonist riigimeest. Kui kauge ta paistab. Vaidlus Toompeal, vastuvõtt Brüsselis, ametlik lõunasöök Londonis… Tegelikult pole vahet, kus täpselt, teleekraan markeerib barjääri tema ja sinu vahel. «Ilus, ilus, ilus on maa,» loeb Kelam oma loodusfotonäituse kreedot Runneli keeles. Vaatad rändrahne, lund, päikesekiiri ja laevu ning korraga taipad, et seda vahemaad polegi.

Kelamit võib päris hästi ette kujutada jalutamas Tahkuna või Ristna rannas. Istumas kuskil koduse Viimsi poolsaare kivimürakal. Või hulkumas Käsmu kandis. Või kusagil mujal (olgu või Gibraltaril), kus avanevad vaated jutustavad ajatuid lugusid, aidates selgitada, miks maailma asjad lähevad mõnikord nii, nagu nad lähevad. Kus eha ja ao vahel kohtuvad tänane ja homne päev – selle hetke tabamisel on Kelam meister. «Mõnikord enam ei mäletagi, kumb oli kumb,» pillab ta.

Neis paigus pole klaasseina inimese ja inimese vahel. Kus tegelikkus on endiselt tegelikkus, mitte mõni meedia loodud saatanlik kujutelm, mis moonutab – mõnikord kaunistab, mõnikord karikeerib.

Kelami tehtud fotod on enamasti natuke uhkeldavad. Justkui oleks neile ilu kamaluga lisaks antud, isegi vinti natuke üle keeratud. Uhkus ajab upakile, ütleb vanarahvas. Ent kas piisava annuse eneseuhkuseta oleksime praegu seal, kus me oleme? Kelam ei ole igatahes see mees, kes käiks, silmad maas. Ja fotoaparaat on tal alati käepärast.
Sest õige hetk võib tulla iga hetk.

Kelami näitusel on väljas luuletus, mis sobib kui rusikas silmaauku. Et vähegi tunnet (Tunnet!) edasi anda, tuleb see siinkohal avaldada.

«Et koit hakkab
lõõmama loojangu
kannul»
Tunne Kelami fotod
Deco galeriis
(Tallinn, Koidula 12a)
Avatud 13. detsembrini

Me liigume loogeldes loojangu poole,
me mõõdame päevaga määratu tee,
me liigume loogeldes loojangu poole,
me süda on rahul, meid rõõmustab see,
et loojangu kannul käib noorendav hommik,
et hommikust algab uus päikese tee,
me palged on pööratud loojangu poole,
me süda on rahus, meid rõõmustab see,
et koit tuleb loojangu kuklas ja kannul
veel enne kui kustuda jõuabki see,
et koit hakkab lõõmama loojangu kannul
veel enne kui kustuda jõuabki see.

Ilus, ilus, ilus on maa,
ilus on maa mida
armastan.

Hando Runnel (kogust «Punaste õhtute purpur»)

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.6