Kuulutab lehes, et läheb kirjanik Juhan Paju juurde last tegema (too peab teda kogenematuks plikaks) ja võtab kassi kaasa, et saab sellele ka ühe soojaga pojad.
Netihüäänid kostitavad teda väljenditega, mis isegi Rakke raamatute kangelaste jaoks liiga räiged on, selle eest, et Rakke raamatud olevat räiged ja et nende autor ei ela oma pojaga koos.

Mis neid võrgukommentaare kommenteerida, aga neid on re-kordpalju. Kui Kerttu kirjutas eelmisel suvel Õhtulehte pubekate järjejuttu, said need päevas sadu reaktsioone.
End üksi üles töötanud kirjanik ei võta end ja kogu maailma õnneks liiga tõsiselt. Korrektor-kopiraiter Kadi Kuusi töölaual reklaamibüroos DDB Eesti AS on silt 
«Kuri Kadi». Kuna ta põristab kassilikult r-i (kurrnäu!), kõlab see eriti hästi.

Kuri Kadi kannab läptoppi kaasas ja kirjutab päevas ühe osa TV 3 pereseriaalist «Kodu keset linna». Kuulus mitte-pereinimene, 33-aastane vaba ja vabalt mõtlev naine rüvetab püha þanrit «pereseriaal».

Lihtne maatüdruk kirjutab paar raamatut ja inimesed vahivad talle suhu – teie hiljutised sõnad teie kohta. Kas kuulsus Eestis vääris pseudonüümi paljastamist?
Oleks ma seda teadnud, et inimestele meeldib nii kõvasti vihata.

Kerttuks hakkasite enesekaitseks, eks.
Võtsin selle nime juba 17selt (kui Vikerkaares ilmus Rakke esimene jutt «Let’s Go»). Kui oled Võrus üles kasvanud ja kuna on selge, et ükski noor tüdruk ei suuda midagi kirjutada lambist, vaid on kõik omal nahal läbi kogenud, oli targem seda mitte oma nime all teha.
Inimesed naudivad halvasti ütlemist. Algul solvusin, nüüd mul on ükskõik. Ma võin samamoodi vastata, aga mis sest kasu on.

Teil on ikka fänne ka. Ei ole ainult nii, et loevad ja vihkavad.
See on naljakas, kuidas inimesed üritavad sinuga tuttavaks saada, sest sa oled tuntud inimene. Alles eile õhtul mõtlesime sõbrannaga, et istume natuke ja võtame väikse veini. Ararati poes küsib üks tðikk autogrammi. (Puhkeb naerma.) Ärge tulge mulle viinapoes lähedale, ma tahaks endast head imidþit jätta.

Miks te siis tulite oma nime all lagedale?
Mina ei tea, mõtlesin, et julged teha, julge ka tunnistada. 

Meedia on teist fantoomi teinud?
Kohati. No kui terve linn on täis silte, et Kerttu Rakke ei oska sõita...

... juhtum, kui te sõitsite Pärnu maanteel ühele mehele otsa ja Õhtuleht sellest kirjutas...
... lõppes nii, et vanamehele tehti protokoll.

Koperdas ette ja jäigi süüdi?
Loomulikult! Sa võid politseisse helistada. Mina sain suulise hoiatuse, mis vormistati kirjalikult.

Jääb mulje, et olete ülbe naine.
Ma olengi ülbe. Kohati. Ma pole kristlane, ma ei suuda kõiki kogu aeg jäägitult armastada. Ma ütlen inimestele halvasti küll.

Mis puhul?
Kui on paha tuju. Täna on mul totaalselt sitt päev olnud. (Räägib loo juhmist antennipaigaldajast).

Täna on siis mõni inimene teie paha tuju juba enda kraesse saanud.
Jah. Eee, mul on see probleem, et mu hääletoon on tunduvalt teravam kui ma mõtlen.

Paha tuju nakkab ja hirmus ahelreaktsioon levib...
Ei, see ei ole ikka iga päev nii. Töö juures nad mind tunnevad ega erutu mu hääletoonist. Ma olen viis aastat seal töötanud.

Olen kuulnud, et kollektiivides nimetatakse selliseid terava ütlemisega naisi tuleharkideks.
Mind peetakse pigem lollikeseks. Kellega nalja saab. Isegi mu laps ütles seda, kui küsisin, millist ema sa ideaalis tahaksid. Ta vaatas mind ja ütles: teistsugust ei tahakski, sinuga saab vähemalt nalja.
Teinekord on hea mängida blondiini ja kõigil on hea tuju.

Kas peate end kirjanikuks?
Ma pole elu sees öelnud, et olen kirjanik! See on ajakirjanike väljamõeldis. Võib-olla ma olen meelelahutaja või lihtsalt kirjutaja. No tere hommikust! Ma ei tee mingit kõrget asja, ei kavatsegi teha.
Tõsi, kui vaadata kirjanike liidu nimekirja, palju seal asjalikke inimesi on, keda võiks kirjanikuks nimetada, aga inimestele meeldib end kõrgelt nimetada. Minul ei ole vaja end võõraste sulgedega ehtida, ma ei ole nii tark ja erudeeritud, et võiks end kirjanikuks pidada. Ja kui mind on kuskil jälle kirjanikuks nimetatud, on alati netis kommenteeritud: kui tema on kirjanik, siis mina olen... blää-blää-blää.

Mina lugesin täna teie kohta ka: «... kui vaid saaks hetke tema seltsis viibida!»
(Itsitab plikalikult.) Kui oma kutiga kuhugi peole lähen, tulevad alati mingid kahekümnesed võõrad tüübid: ciao, Kerttu! Kui sa oled tuntud näoga naine, siis oled nagu kõigi omand. Seda võib näppida, seda võib sõimata.

Kuidas reageerite?
Püüan viisakas olla. Ei noh, see on koomiline ka.

Kui koomiline te ise endale tundute?
(Naerab.) Koomiline. Enamiku asju olen ma avalikkusele naljaga pooleks öelnud. Ja siis inimesed neelavad alla: siuke tðikk, ta on ikka täiesti loll!

Juhan Paju juures ei käinudki?
Seda oli võimalik tõsiselt võtta?

Kõik on võimalik. 
Ei, ma ei käinud ega lähe. Kass saab poistevastaseid süste, miski ei aita, ükskõik kui võimekas see Paju oleks.

Elo Lindsalu kirjutas Sirbis, et teil on kahte sorti naispeategelasi: a) elupõletajad, b) traditsioonilised naiselikud tüübid, kes otsivad meesturvajat. Kumb teie rohkem olete?
Traditsiooniline naine ma kindlasti ei ole, sest ma ei tea meest, kellega tahaksin koos elada.

Ta kirjutas: «kes otsib meesturvajat».
Ma tean, et ma ei suudaks kellegagi koos elada. Proovisin Navitrollaga seitse aastat. 
Ja siis heidetakse mulle ette, et ma tahan meestele ära panna. Et mu meestegelased on hästi lollid ja nõrgad. Vaadaku, millised on mu naistegelased! Tõelised klounid! Inimesed ongi sellised.
Mees on 50-aastasena tihti poiss, kellele tuleb teha pai või anda laksu.

Ma ei tea, mis mees see mees on, kellest naistekad ja suhterubriigid kirjutavad.
Nõrgad mehed mõtlevad, et kui kirjutatakse sookaaslastest halvasti, siis võib see käia ka nende pihta.
Enamik mu raamatuid on lihtsalt lõbus lugemine ja ei midagi enamat. Ma ei deklareeri midagi. Ei taha olla maailma parim kirjanik, et peaks kasutama võõrsõnu ja tuttavatelt kuuldud tarku tsitaate.

Vihje Kadri Kõusaarele.
Täiesti otsene. Mul ei ole tema vastu mitte sit... midagi, aga... ma sattusin temaga samale korteripeole, aga me ei vestelnud, sest ma ei tahtnud tõsistel teemadel rääkida. Kui on pidu, siis pidu!!! Mul hakkab pea valutama, kui ma pean öösel tööst rääkima.

Kas te ise loeksite oma raamatuid, kui ei tunneks nende autorit?
Ma ei tea, kui keegi ütleks, et see on selline naiskirjandus, mis ei sarnane Aita Kiviga ja Mare Raidmaga, võib-olla isegi võtaks kätte. Ma loen mingit õudset sodi ja juhuslikult. Mul ei ole nii, et ei loe meelelahutust ja loen ainult tõsiseid raamatuid. Või vastupidi.

Viimane raamat, mida lugesite?
Erlend Loe «Naiiv. Super». Päris lahe. Ja Martin Amise «Surnud lapsed», tead onju, noored tulevad nädalalõpul kokku ja ajavad endal Mendelejevi tabeli läbi näo. Seda raamatut soovitas mu 18-aastane sõbranna.

Kas pojaga suhtlete kah juba nagu eavahet poleks?
Kuna oleme eraldi elanud, võtab ta mind vanema õena, tal on minu ees palju vähem saladusi kui mu ema ees, kellega ta koos elab ja kes on tema klassijuhataja Võrus – räägib ta jee oma klassijuhatajale kõiki asju. Kui on probleem, siis ta helistab mulle.
Üldiselt ei ole see kerge juhtum: olla Kerttu Rakke poeg ja klassijuhataja lapselaps.
Ta tuleb ülejärgmisel aastal Tallinna, gümnaasiumi ja minu juurde elama. Seni on mul tema pärast süda rahul, sest hinded on enamasti viied ja teda huvitab arvuti rohkem kui väljashängimine.

Tuttaval õpetajal on õpilastega usalduslik suhe. Ta ütles, et alates kaheksandast klassist on klassides kanepisuitsetamise protsent sada. Igas klassis on diiler, kelle tunneb ära kuldketi järgi kaelas.
Huaa, ma ei tea, kas ma toon oma lapse ikka Tallinna.

See on Tartus, Tallinnas on olukord kindlasti hullem.
Muideks, olen tähele pannud, et siukestel egoistlikel vanematel nagu mina, on väga toredad lapsed.

Õpivad halva eeskuju pealt?
Ei. Nad mõistavad, et ei ole maailma keskpunkt.

Kuidas suudaksite ära hoida, et te laps ei hakkaks käituma nagu tegelased teie raamatutest?
Olen püüdnud talle rääkida narkootikumidest nii, nagu koolis ei räägita. Koolis räägitakse, et narkootikumid on pahad. Aga mis on esimene asi, kui sa proovid kanepit? Ei ole ju paha, lepime kokku. Päris hea on. Kui sa võtad end natuke ðvipsi, on ka päris hea, on ju?

Ei ole, viimasel ajal hakkavad deprekad tulema.
Lapsele tulebki rääkida, et see on liiga hea, nii et sul ei ole enam pärast ilma selleta hea. Ma pole kõiki asju proovind, aga Kender ütles mulle, et kui ta proovis kõiki asju, siis ainus, mis ta tundis, et on temast tugevam, oli hero. Ja kui nii suur ja tugev mees nagu Kender ütleb, et heroiin on temast tugevam, siis never ma hakkan seda proovima.
Ma hakkasin viisteist napsu panema. On probleem, on vahel. Siis tuleb jälle sealt välja tulla. Suitsetamisega on lihtsam, suitsetamine ei armasta mind, jälle jättis maha. Lihtsalt ei maitse.
Muidugi see on raske teema ja mina pole mingi ütleja, kuidas lapsi narkootikumidest hoida.

Lastele peaksid koolides sellest rääkima eksnarkarid.
On käinud. Samas, see ei ole hoiatav eeskuju, kui lastele näidatakse mingit süstivat kõhetut odavates dressides pätti, nad ei samasta end sellega. «Aga mina olen noor ja ilus, täis elujõudu, proovin paar korda, mis sest on.»
See oli põhjus, miks panin «Seitsmesse päeva» sisse tüdruku, keda veetakse klubist välja: kes on väga ilus, aga silmad pahupidi ja püksid täis teinud, nina verine, Armani pluus verine. Vot see näitab, et see võib juhtuda sinuga, kui paned mingit asja, mida ei tunne.
Pink ütleb, et pange amfi, siis on äge. See ei ole normaalne! à la «Sööge endale mingit sodi sisse, nii et mõtlemine enam ei toimi, toimib ainult sugukihk, surmahirm ja söögiisu.» See ei ole lahe, kui inimestel on säilinud ainult elementaarsed tungid.

Teie tegelastel on need tungid väga tugevad.
Ma ei arva, et ma olen mingi eriline inimene, et ma ütlen välja, et naised tahavad seksida. Seksrevolutsioon oli juba kuuekümnendail.

Üks kriitik ütles teie raamatute kohta, et orgasmihuilged on, aga menstruatsioonioigeid ei ole. Ilustamine.
Miks ma peaks rääkima päevadest! Mind ei eruta see teema nii, et ma peaksin sellest teistele rääkima. Selleks on Murutar. Võib-olla ma olen konservatiiv, aga ma ei kutsuks meest ka sünnitusele: ma tahaks mehega veel pärast seksida!

Kes on teie lugude prototüübid?
Mingis mõttes ma ise. Ma kujutan ette, kuidas mingis situatsioonis käituda, aga ei käitu alati nii. Kõiki jooni võib mus leida, aga ma ei lähe nii kaugele kui mu kangelannad.

Kust tulevad vinguv pereisa, pirtsakas pubekas ja «Kodu keset linna»?
Mõtlen välja. Elasin pereelu viimati tagasi lapsena. Mu praegune «pereelu», kui oma lemmikmehega koos olen, käib nii, et kumbki on ühe silmaga oma arvutis ja teisega telekas ja öösel kell kaks minnakse McDrive’i. Kõike ei pea elust maha kirjutama. See on ilukirjandus, mitte ajakirjandus. 

Mis tüüp Kadi-Kerttu tegelikult on?

Tuuli Koch, EPLi ajakirjanik, 
Kadi-Kerttu parim sõbranna:

Kerttu on oma siiami kassi Printer Bobi moodi. Poja Matthiase kõrval on Bob teine olend, kelle järgi Kerttu on nõus oma elu sättima. Kui teda kuhugi kutsuda, siis järgneb lause: «Tulen, kui saan Matthiase ja kassi kaasa võtta.» Muidugi saab. Kerttu on isepäine, kiire, samas stiilselt laisk ja hoolt vajav. Pealegi võib Kerttu kass naisi hammustada, aga meeste süles tunneb ta end kuningana.

Mis mind Kerttu kaootilise elustiili ja oleku juures üllatas – ta on suurepärane kokk. Eriti hästi maitseb tema tehtud (kohutava nimega!) puguraguu.
Telefonikõned temaga on tavaliselt sujuva alguse ja kiire lõpuga. Ainult Kerttu ise teab sel hetkel, mida ta öelda tahtis. Teinekord on tunne, et ta rääkis hoopis midagi muud, kui ütlema pidi.

Sobime sarnase vereringe, loodusläheduse, veel paljude asjade tõttu. Meie lemmikkoht Tallinnas on Katariina kai. Sealse kole-räpase ümbruse juures on üks kindel koht, kuhu madratsid-tekid-padjad maha visata, veini juua ja jutustada. Meeletu vaade ja peidupaik! Kord seal Kerttu järjekordset tööjuttu nuputades äratasid meid hommikul kell 5 linna kohal kriiskavad kajakad ja mere karge tuul.
Kerttu on seda tüüpi inimene, kellega hullusi teha ning pärast endi ja kõige ümbritseva üle naeru taga ajada.

Kuidas vastab ajakirjanduse loodud pilt päris-Kerttule?

Kaur Kender, kirjanik, Kerttu hea tuttav:

Kui ajakirjandus oleks võimeline inimesest mingigi pildi looma, poleks ei kirjandust, maalikunsti, fotograafiat, filmikunsti ja muud sellist üldse olemas. Kerttu võib ülbeks osutuda küll, siis, kui ei saa seda, mida tahab. Aga kas ma tunnen temaga hingesugulust? Kas Alfred Hitchcock tunneb hingesugulust Sophia Loreniga? Ilmselt, kuigi nad spordivad eri aladel. Arvan, et oluline on muu. Võib-olla kõige olulisem on see, et tegu on laheda naisega.

 

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.08